Igapäevases liikluses võib tunduda, et veidi kiiremini sõitmine säästab väärtuslikku aega, eriti kui igapäevane graafik on tihe ja kohustused ootavad. Kuid tegelikkuses on sellel pealtnäha süütul harjumusel sageli väga kõrge hind. Politsei on viimasel ajal pööranud erilist ja teravdatud tähelepanu just neile sõidukijuhtidele, kes ületavad lubatud sõidukiirust enam kui 20 kilomeetrit tunnis. Selline märkimisväärne kiiruseületamine ei ole enam lihtsalt väike eksimus või tähelepanematus, vaid teadlik riskimine nii enda kui ka kõikide kaasliiklejate elude ja tervisega. Lisaks ilmselgele ohule liiklusturvalisusele kaasneb sellise teadliku rikkumisega ka väga karm rahaline karistus, mis võib oluliselt ja valusalt mõjutada rikkuja igakuist eelarvet. Liikluskultuuri parandamise ja elude säästmise eesmärgil teostatakse järelevalvet nii sadade statsionaarsete kui ka pidevalt asukohta vahetavate mobiilsete kiiruskaameratega, aga ka igapäevaste eravärvides politseipatrullidega. See tähendab, et vahelejäämise tõenäosus on suurem ja reaalne oht märkimisväärselt karistada saada on kõrgem kui kunagi varem.
Miks on just 20 km/h piiri ületamine eriti ohtlik?
Paljud sõidukijuhid ei teadvusta roolis olles, milline on reaalse sõidukiiruse ja auto peatumisteekonna vaheline halastamatu füüsikaline seos. Kui juht ületab lubatud kiirust enam kui 20 km/h, pikeneb sõiduki peatumisteekond drastiliselt ja proportsionaalselt palju rohkem, kui esmapilgul tundub. See tähendab otseselt seda, et ootamatu takistuse – olgu selleks siis ootamatult teele jooksev metsloom, äkiliselt pidurdav eessõitja või teed ületav jalakäija – märkamisel ei ole füüsiliselt ega tehniliselt enam lihtsalt võimalik rasket kokkupõrget vältida.
Inimese reaktsiooniaeg jääb sõidukiirusest hoolimata alati samaks, olles ideaaltingimustes tavaliselt umbes ühe sekundi ringi. Suurema kiiruse juures läbib auto aga selle ainsa sekundi jooksul palju pikema vahemaa enne, kui juhi jalg üldse piduripedaalini jõuab. Linnakiirusel, näiteks 50 km/h alas kiirusega 70 km/h liigeldes, võib see 20 km/h lisakiirust tähendada sõna otseses mõttes erinevust elu ja surma vahel. Kui auto sõidab 50 km/h, on peatumisteekond kuival asfaldil umbes 28 meetrit. Kui kiirus on aga 70 km/h, kasvab see teekond juba pea 45 meetrini. Jalakäijale otsasõidul kasvab surmava vigastuse tõenäosus iga lisakilomeetriga hüppeliselt, jõudes 70 km/h kiirusel kokkupõrkel peaaegu maksimumini. Maanteel suureneb suurema kiiruse juures lisaks pikale pidurdusmaale ka sõiduki üle kontrolli kaotamise risk, eriti meie kliimas tavapäraste ebasoodsate ilmastikuolude, nagu paduvihma, lörtsi, musta jää või lahtise lume korral.
Trahvimäärad ja karistuste süsteem Eestis
Eesti liiklusseadus näeb teadlike kiiruseületamiste eest ette ranged, paljudele lausa ehmatavalt suured karistused. Trahvisumma suurus ja karistuse iseloom sõltuvad otseselt sellest, mitu kilomeetrit tunnis lubatud maksimaalset sõidukiirust ületati, millistes teeoludes seda tehti ning kas rikkumine pandi toime asulasisesel või asulavälisel teel. Kiiruse ületamine üle 20 km/h toob kaasa karistuse, mis on rahaliselt tuntav ka keskmisest oluliselt kõrgema sissetulekuga inimesele ja peaks panema iga kihutaja oma tegevuse üle tõsiselt järele mõtlema.
Karistuse määramisel ja menetlemisel võetakse arvesse mitmeid olulisi faktoreid, mis võivad lõpptulemust veelgi karmistada:
- Ületatud kilomeetrite arv: Iga lubatud kiirust ületav kilomeeter korrutatakse kindla baassummaga. Automaatse liiklusjärelevalve ehk kaamerate poolt fikseeritud hoiatustrahvi puhul korrutatakse iga ületatud kilomeeter seadusega paika pandud määraga, mis teeb näiteks 25 km/h ületamise puhul trahviks vähemalt 125 eurot. Patrulli poolt vormistatava väärteomenetluse puhul võivad trahvid aga ulatuda sadadesse eurodesse.
- Varasemad liiklusrikkumised: Kui juhil on kehtivaid ehk aegumata liiklusrikkumisi, eriti varasemaid korduvaid kiiruseületamisi, joobes juhtimisi või muid ohtlikke tegusid liikluses, ei piirdu menetleja enam miinimumkaristustega. Sellisel juhul võidakse rakendada seaduses ettenähtud rahatrahvi absoluutset ülempiiri.
- Juhtimisõiguse peatamine: Eriti suurte kiiruseületamiste puhul (näiteks üle 40 km/h) või olukorras, kus juhi varasem karistusregister on pikk, võidakse lisaks kopsakale rahalisele trahvile rakendada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamist. See tähendab sõna otseses mõttes juhilubadest ilmajäämist kuudeks või isegi pikemaks ajaks, raskendades oluliselt inimese igapäevast elukorraldust.
- Riskipõhine lähenemine piirkonniti: Asulates, koolide, lasteaedade läheduses ja tähistatud jalakäijate ülekäiguradade juures toime pandud rikkumisi käsitletakse reeglina märgatavalt rangemalt, kuna reaalne oht kaitsetutele jalakäijatele on seal kõige kriitilisem.
Kuidas teostab politsei tänapäeval liiklusjärelevalvet?
Liiklusjärelevalve on Eestis muutunud aastatega tehnoloogiliselt äärmiselt arenenuks, targaks ja mitmekülgseks. Selle igapäevase tegevuse peamine eesmärk ei ole sugugi riigikassat trahvirahadega täita, nagu sotsiaalmeedias sageli ekslikult arvatakse, vaid muuta reaalne liikluskeskkond kõigile ohutumaks ja viia liiklusõnnetustes hukkunute ning raskelt vigastatute arv miinimumini. Politsei kasutab ohtlike kiiruseületajate tabamiseks ja liikluse rahustamiseks korraga mitmeid moodsaid meetodeid.
- Statsionaarsed kiiruskaamerad: Need tee ääres seisvad tuntud kaamerakabiinid on paigaldatud just neile teelõikudele, kus on varasemalt toimunud palju traagilisi liiklusõnnetusi või kus autode keskmine liikumiskiirus kippus olema ohtlikult kõrge. Kaamerad mõõdavad kiirust ja fikseerivad rikkujaid ööpäevaringselt ning iga ilmaga.
- Mobiilsed kiiruskaamerad ehk varjatud seadmed: Need on kolmjalgadel teepervele või spetsiaalsetesse sõidukitesse peidetud seadmed, mis paigutatakse teede äärde iga päev erinevatesse ootamatutesse asukohtadesse. Nende asukohta ei märgistata hoiatavate liiklusmärkidega, mis sunnib juhte pidevalt valvel olema ja piirkiirusest rangelt kinni pidama kogu oma teekonna vältel.
- Eravärvides politseisõidukid: Igapäevases maanteeliikluses osaleb suur hulk eravärvides varjatud politseiautosid, mis ei eristu visuaalselt mitte kuidagi tavalistest sõiduautodest. Need masinad on varustatud tipptasemel varjatud kiirusemõõtmise tehnoloogia ning salvestavate kaameratega. Nad suudavad fikseerida nii vastu- kui ka pärisuunas liikuvate, isegi nendest möödasõitu sooritavate autode kiiruseid ülima täpsusega.
- Traditsioonilised politseipatrullid ja käsiradarid: Spetsiaalselt märgistatud politseiautod teostavad jätkuvalt igapäevast klassikalist patrulltegevust. Nende poolt käsiradaritega teostatav järelevalve on sageli suunatud kitsastele ja asulasisestele ohtlikele kohtadele, kus automaatne kaamerakontroll on keeruline – näiteks kitsad kõrvaltänavad ja koolide ümbrused.
Liikluskultuur ja meie kõigi ühine vastutus ohutuse ees
Teadlik ja märkimisväärne kiiruse ületamine ei ole pelgalt kuiv seadusesätte või reegli rikkumine, vaid see peegeldab otseselt ka juhil puuduvat lugupidamist teiste kaasliiklejate ning elude vastu. Liikluskultuur algab otsast lõpuni iga inimese isiklikust suhtumisest, vastutustundest ja eeskujust. Kui kiiruseületamine üle 20 km/h tundub sõprade seltskonnas uhkustamise teemana või seda peetakse lausa sotsiaalselt aktsepteeritavaks normiks, muutub kogu meie liikluskeskkond ohtlikuks lahinguväljaks kõigile – nii teed ületavatele lastele, harrastussportlastest jalgratturitele kui ka reegleid järgivatele viisakatele autojuhtidele.
Riiklik liiklusõnnetuste statistika näitab aasta-aastalt mustvalgelt üht karmi tõde: ebaõigelt valitud kiirus või otsene kiiruseületamine on endiselt number üks põhjus, miks toimuvad raskete ja pöördumatute tagajärgedega õnnetused Eestis. Kuigi uute autode passiivne ja aktiivne turvavarustus paraneb iga uue mudeliga, muutes auto salongis viibijate elu illusoorsemalt turvalisemaks, ei suuda ükski isepidurdussüsteem, turvapadi ega nutikas elektrooniline abimees muuta laialt kehtivaid füüsikaseadusi. Kui kokkupõrke hetkel on massiivse sõiduki kineetiline energia kiiruse tõttu liiga suur, on tagajärjed ja kahjustused inimehale fataalsed. Politsei poolt välja kirjutatud kopsakas trahv on tegelikult alati vaid kõige väiksem ja valutum negatiivne tagajärg, mis ohtliku kiirustamisega reaalselt kaasneda võib. Purunenud pleki asemel on võimalik osta uus auto, aga jäädavalt rikutud tervist või traagiliselt kaotatud inimelu ei korva enam mitte ükski rahasumma maailmas.
Korduma kippuvad küsimused
Kui suur on täpne trahvisumma 20 km/h kiiruseületamise korral?
Täpne rahaline summa sõltub alati rikkumise menetlemise spetsiifilisest viisist. Automaatse liiklusjärelevalve ehk teeäärse kiiruskaamera poolt fikseeritud rikkumise korral rakendatakse kirjalikku hoiatustrahvi. Sellisel juhul korrutatakse iga lubatud kiirust ületatud kilomeeter viie euroga. Kui aga roolikeeraja peetakse kinni elava politseipatrulli poolt ja algatatakse kiirmenetlus või väärteomenetlus, arvutatakse trahv trahviühikute baasil, võttes süvitsi arvesse rikkumise üldist ohtlikkust, teeolusid ja juhi varasemat liikluskäitumise ajalugu. Sellistel puhkudel võib rahatrahv ulatuda isegi 400 euroni või enamgi, olenevalt kergendavatest või raskendavatest asjaoludest.
Kas auto GPS-kiiruse ja spidomeetri näidu vahe võib mind trahvist päästa?
On tõsi, et enamik autode spidomeetreid on autotehasest väljudes meelega seadistatud näitama tegelikust sõidukiirusest veidi suuremat numbrit (umbes 3-6 km/h võrra enam). Selle eesmärk on vältida juhi tahtmatut kiiruseületamist. Kui aga sõiduki spidomeeter näitab juba oluliselt üle seadusega lubatud piiri, näiteks 90 km/h alas näitab nõel 115 km/h, ei ole tegemist enam spidomeetri väikese tehnilise veaga, vaid selgelt ja teadlikult tahtliku rikkumisega. Politsei poolt kasutatavatel taadeldud mõõteseadmetel ja kaameratel on seaduse järgi samuti sisse arvestatud väike mõõtemääramatus, mis lahutatakse tulemusest alati maha just nimelt sõidukijuhi kasuks. Seega ei saa süüdistada seadme ega auto viga – kui paberil on kirjas üle 20 km/h ületamine, oli tegelik reaalne kiirus maanteel tõepoolest väga suur ja ohtlik.
Kas politsei hoiatab mobiilsete kiiruskaamerate asukohtadest kuidagi ette?
Erinevalt suurtest ja punastest statsionaarsetest postikaameratest ei märgistata mobiilsete kiiruskaamerate ehk rahvakeeles “kapslite” asukohti teedel mitte kunagi otseste hoiatavate liiklusmärkidega enne mõõtmiskohta. Politsei annab küll tihti oma ametlikes sotsiaalmeediakanalites teada üldistest piirkondadest ja maakondadest, kus antud nädalal või päeval teravdatud järelevalvet teostatakse, kuid täpseid GPS-koordinaate ei jagata. Sellise ootamatu taktika eesmärk ei ole juhte varitsusest tabada lihtsalt kiusamise eesmärgil, vaid pigem psühholoogiliselt kujundada autojuhtides püsivat harjumust sõita turvalise ja lubatud kiirusega kogu aeg, sõltumata sellest, kas kaamera on nägemisulatuses või mitte.
Mis saab siis, kui ma määratud kopsakat trahvi õigeaegselt ära ei tasu?
Kui politsei või menetluskeskuse poolt määratud rahatrahvi ei tasuta ettenähtud ja dokumendil märgitud tähtaja jooksul, suunatakse nõue automaatselt edasi kohtutäiturile sundtäitmiseks. See täitemenetluse protsess toob kaasa koheselt väga märkimisväärsed lisakulud kohtutäituri menetlustasude näol, mis võivad esialgse niigi suure trahvisumma lausa mitmekordistada. Pikemas ja tõsisemas perspektiivis võidakse riigipoolse võlgnevuse katteks arestida rikkuja isiklikud pangakontod, töötasu või muud sissetulekud. Lisaks on äärmiselt oluline teada, et kehtivate ja tasumata jäänud liiklustrahvidega ei ole tihtipeale võimalik sooritada erinevaid igapäevaseid rutiinseid toiminguid Transpordiameti e-teeninduses, nagu näiteks juhilubade vahetamine või sõidukite registreerimine.
Turvalise sõidustiili kujundamine igapäevases liikluses
Pideva ja närvesööva liikluses kiirustamise vältimiseks ning ootamatute, valusalt kopsakate trahvide ennetamiseks on iga sõidukijuhi jaoks kõige mõistlikum ja lihtsam samm vaadata ausalt üle oma isiklikud igapäevased liiklusharjumused ning ajaplaneerimise oskused. Enamasti ei ole suure kiiruse ületamise algseks tegelikuks põhjuseks pahatahtlikkus seaduse vastu, vaid lihtsalt väga halb planeerimine, krooniline hilinemine või naiivne soov jõuda sihtpunkti näiliselt varem. Reaalsuses ja lihtsa matemaatika abil tõestatuna säästab aga 20 km/h kiiruseületamine keskmise Eesti maanteesõidu pikkuse (näiteks Tallinnast Tartusse) juures kõigest mõne tühise minuti. See vaevumärgatav ja teoreetiline ajavõit ei kaalu kohe kindlasti mitte kunagi üles kõiki sellega kaasnevaid riske – potentsiaalset ja väga reaalset ohtu enda ja teiste elule, tervisele ega ka sadadesse eurodesse ulatuvat finantsilist kahju trahvi väljakirjutamise näol.
Üks parimaid, mugavamaid ja stressivabamaid viise oma sõidukiiruse pidevaks kontrolli all hoidmiseks on targalt ära kasutada kaasaegsete autode mitmekülgseid sisseehitatud juhiabisüsteeme. Püsikiirusehoidja, eriti tänapäeval järjest enam levinud adaptiivne ehk eessõitja kiirusega ise kohanduv süsteem, on maanteel suurepärane tööriist. See aitab juhil hoida ühtlast, sujuvat ja täpselt seadustega lubatud kiirust ka väga pikkadel, monotoonsetel ning rutiinsetel sirgetel teelõikudel. Kui sõidukil elektroonilist püsikiirusehoidjat varustuses ei ole, tasub igapäevaselt ja teadlikult harjutada oma gaasijala tundlikkust ning võtta raudseks harjumuseks jälgida regulaarselt armatuurlaual olevat spidomeetri näitu. Spidomeetri vaatamine on liikluses mõistlik siduda teiste vajalike rutiinsete juhtimistegevustega, näiteks külje- ja tahavaatepeeglite kontrollimisega iga paarikümne sekundi tagant.
Lisaks autotehnikale ja varustusele mängib autoroolis ülisuurt rolli juhi isiklik psühholoogiline ettevalmistus, rahulik meeleseisund ja adekvaatne ohutaju. Enne auto ukselingi tõmbamist ja rooli istumist on äärmiselt oluline korraks peatuda, teadvustada endale oma eesseisva teekonna eesmärki ja tõdeda asjaolu, et turvaline elusalt kohalejõudmine on alati lõpmatuseni tähtsam kui see, kas füüsiliselt jõutakse uksest sisse viis minutit varem või hiljem. Kui igapäevasele tööle või kohtumisele asutakse teadlikult isegi viis kuni kümme minutit planeeritust varem, kaob alateadvuses automaatselt vajadus roolis olles taga kiirustada, rooli taga närvitseda ja ohtlikke pimedaid möödasõite sooritada. Iga üksiku liikleja isiklik eeskuju ja panus, ükskõik kui väike või nähtamatu see ühe auto lõikes ka ei tunduks, on kokkuvõttes Eesti ühiskonna jaoks äärmiselt oluline. Ainult nii saame loota, et meie kodused teed muutuksid aastatega aina turvalisemaks ja liiklusõnnetuste traagiline must kroonika lühemaks. Meelerahu säilitamine ja kehtestatud reeglite austamine autoroolis tagab mitte ainult ohutu ning pingevaba kohalejõudmise sihtpunkti, vaid hoiab ka isikliku rahakoti stabiilselt puutumatuna politsei ootamatust sekkumisest ning väga kopsakatest, perekonna eelarvet laastavatest trahvidest.
