Autokonditsioneer on tänapäevaste sõidukite juures muutunud luksusest hädavajalikuks standardvarustuseks, mis tagab mugava ja turvalise sõidukogemuse igasuguste ilmastikuoludega. Kujuta ette olukorda: on kuum suvepäev, päike lõõskab otse lagipähe ning temperatuur autos tõuseb talumatult kõrgele. Sa lülitad ootusärevalt sisse oma auto jahutussüsteemi, kuid meeldiva karge õhu asemel puhub ventilatsiooniavadest sisse vaid leiget ja seisnud õhku. See on stsenaarium, mida paljud autoomanikud on kahjuks kogenud ning enamasti peitub selle probleemi algallikas ühes konkreetses asjas – autokonditsioneeri süsteemi tekkinud lekkes. Erinevalt levinud müüdist ei “kulu” konditsioneeri külmaine ehk freoon iseenesest aja jooksul ära, sest tegemist on täielikult suletud ja hermeetilise süsteemiga, mis töötab sarnaselt koduse külmkapiga. Kui süsteemis on külmainet väheks jäänud, tähendab see alati, et kuskil on leke. Lekkiv kliimaseade ei paku mitte ainult halba jahutust, vaid võib pikema aja jooksul põhjustada süsteemi peamiste ja väga kallite komponentide, näiteks kompressori, pöördumatuid kahjustusi. Seetõttu on oluline mõista, miks sellised probleemid üldse alguse saavad, kuidas neid varakult märgata ja milliseid ennetavaid samme saab iga autoomanik astuda, et hoida oma sõiduki kliimaseade laitmatult töökorras.
Peamised põhjused, miks autokonditsioneer hakkab lekkima
Autokonditsioneer koosneb paljudest erinevatest osadest: kompressorist, kondensaatorist, aurustist, kuivatist ning mitmetest voolikutest ja tihenditest, mis kõiki neid komponente omavahel ühendavad. Süsteemis on pidevalt suur rõhk ning erinevad temperatuurid. Iga ühenduskoht ja detail on potentsiaalne ohukoht. Vaatame lähemalt, millised on kõige levinumad põhjused lekete tekkeks ja süsteemi tõrgeteks.
Kummist tihendite ja voolikute loomulik kulumine
Kliimaseadme süsteemis kasutatakse hulgaliselt spetsiaalseid kummist O-rõngaid ja painduvaid voolikuid, mis peavad taluma äärmuslikke tingimusi. Kummi on materjal, mis aja jooksul paratamatult vananeb, kaotab oma elastsuse ja muutub hapraks. Eriti kiiresti juhtub see siis, kui süsteemi ei kasutata regulaarselt. Kliimaseadme külmaine sees ringleb ka spetsiaalne kompressoriõli, mis määrib süsteemi sisemisi komponente ja hoiab tihendid pehmena. Kui konditsioneer on pikka aega välja lülitatud, näiteks kogu pika talveperioodi vältel, ei ringle õli süsteemis ning tihendid kuivavad ära. Kuivanud tihendid tõmbuvad kokku ja nendesse tekivad mikropraod, millest kõrge rõhu all olev gaasilises olekus külmaine suudab kergesti välja pääseda. Samuti puutuvad mootoriruumis asuvad voolikud kokku pidevate temperatuurikõikumistega – töötava mootori kuumus ja talvine pakane muudavad kummimaterjali eluea oluliselt lühemaks.
Mehaanilised kahjustused ja kivitäkked
Auto esiosas, kohe radiaatorivõre taga, asub konditsioneeri kondensaator, mis on oma olemuselt sarnane auto tavalisele jahutusradiaatorile. Selle asukoht teeb sellest aga ühe kõige haavatavama detaili terves süsteemis. Maanteel suurel kiirusel sõites lendab auto esivõresse paratamatult väikeseid kive, putukaid, soola ja muud teeprahti. Isegi imeväike, kuid suurel kiirusel lendav terav kivike võib kondensaatori õrnadesse alumiiniumribidesse lüüa tillukese augu, millest piisab kogu süsteemi tühjenemiseks. Lisaks kivitäkketele võivad mehaanilised vigastused tekkida ka pisikeste avariide tagajärjel, näiteks parklas vastu lumevalli sõites, või isegi ebakvaliteetselt teostatud remonditööde käigus, kui mehaanik teeb mõnele alumiiniumtorule kogemata viga.
Niiskuse ja korrosiooni laastav mõju
Meie kliimas on autod pidevalt kokku puutunud liigse niiskuse ja talvel teedele raputatava jääsulatussoolaga. See agressiivne kombinatsioon on metallosadele, eriti alumiiniumist kondensaatoritele ja kliimatorudele, äärmiselt kahjulik. Soolane ja porine vesi koguneb tihti torude kinnituskohtadesse ja plastklambrite alla, kus see püsib pikalt märjana ning hakkab aeglaselt metalli söövitama. Kui korrosioon on jõudnud piisavalt kaugele, muutub metallipind poorseks ja tekibki leke. Kuid korrosioon ei toimu ainult väljastpoolt. Kui süsteemi peaks sattuma kasvõi väikeses koguses niiskust (näiteks ebakvaliteetse ja lohaka hoolduse tagajärjel, kus ei teostata korralikku vaakumtesti), reageerib see süsteemis oleva külmainega ja moodustab väga agressiivse happelise ühendi. See hape hakkab süsteemi komponente, sealhulgas kompressorit, kuivatit ja aurustit, seestpoolt agressiivselt hävitama, tekitades roostet ja setet, mis viib paratamatult raskesti tuvastatavate lekete ja süsteemi täieliku kokkujooksmiseni.
Kuidas tunda ära, et konditsioneeri süsteemis on leke?
Mida varem sa probleemi avastad, seda soodsamaks ja lihtsamaks osutub tavaliselt selle parandamine. Lekkiv süsteem koormab auto kompressorit, mis peab saavutama vajaliku rõhu ka siis, kui jahutusainet on vähe. See viib pideva ülekuumenemiseni ja lõpuks kompressori läbipõlemiseni. Järgmised märgid viitavad sellele, et sinu auto kliimaseade vajab viivitamatult spetsialisti tähelepanu:
- Nõrgenenud jahutusvõimekus: Kõige ilmselgem märk on see, kui auto salongi ei tule enam nii külma õhku kui varem. Jahutamine võib võtta oodatust oluliselt kauem aega või ventilatsiooniavadest tulev õhk on lihtsalt jahe, mitte karge. Samuti võib esineda olukorda, kus ühest auto poole puhub külma ja teisest sooja õhku.
- Ebatavalised helid süsteemi sisselülitamisel: Kui märkad armatuurlaua alt kostuvat sisinat, kahinat või mulksumist ajal, mil konditsioneer töötab, on see selge märk madalast külmaine tasemest. Süsteem proovib pumbata gaasi ja vedeliku segu seal, kus peaks olema ainult stabiilne vedelik, tekitades seeläbi kuuldavaid anomaalseid helisid.
- Kompressori siduri lakkamatu klõksumine: Normaaltingimustes peab kompressor perioodiliselt sisse ja välja lülituma. Kui aga süsteemis puudub piisav rõhk, käivitub kompressori kaitsesüsteem. See võib väljenduda selles, et kuuled mootoriruumist pidevat ja kiiret sisse-välja klõksumist või halvemal juhul ei rakendu kompressor nupule vajutades enam üldse tööle.
- Õlilaigud ja mustus komponentidel: Nagu eelnevalt mainitud, ringleb koos gaasiga süsteemis ka kompressoriõli. Kus on gaasileke, seal on sageli ka väike õlileke. Kuna õli on kleepuv, korjab see endale kiiresti teetolmu ja mustust. Kui märkad konditsioneeri torude ühenduskohtades või kondensaatoril rasvaseid ja paksu tolmuga kattunud tumedaid plekke, on see äärmiselt tugev indikaator algavast või juba aktiivsest lekkest.
- Ebameeldiv lõhn ventilatsioonist: Kuigi halb ja kopitanud lõhn viitab tihti ka seentele ja hallitusele aurusti pinnal, võib spetsiifiline keemiline magusakas lõhn viidata salongisisesele aurusti lekkele, mis on reisijate tervisele ohtlik.
Kasulikud nõuanded lekkeprobleemide ennetamiseks
Nii nagu auto mootor, käigukast ja veermik, vajab ka kliimaseade teadlikku hoolt ja tähelepanu, et tagada selle pikk eluiga ja tõrgeteta töö. Õnneks on mitmeid lihtsaid võtteid, mida iga autoomanik saab igapäevaselt rakendada, et vältida ootamatuid kulukaid remondiarveid ja hoida süsteem tihedana.
Süsteemi regulaarne kasutamine aastaringselt
See on üks kõige olulisemaid ja samas autoomanike poolt kõige enam eiratud reegleid. Konditsioneer ei ole ainult suviseks jahutamiseks mõeldud mugavusvarustus. Seda tuleks sisse lülitada vähemalt korra või kaks iga paari nädala tagant, ja seda ka kõige külmemal südatalvel. Kümme kuni viisteist minutit aktiivset töötamist tagab selle, et külmaines sisalduv määrdeõli teeb süsteemis oma ringi, õlitades põhjalikult kõik kummist O-rõngad, tihendid ja kompressori liikuvad osad. See hoiab ära tihendite kuivamise, pragunemise ja seega ka suuremate lekete tekkimise. Lisaboonusena aitab töötav konditsioneer talvel eemaldada salongist sinna kantud lume ja vihma niiskust, mis hoiab efektiivselt ära akende uduseks muutumise ja parandab juhi nähtavust.
Hooldus ja täitmine õigel ajal
Isegi täiesti terved ja tehasest tulnud uued konditsioneerisüsteemid kaotavad aastas läbi voolikute pooride ja tihendite loomulikul teel umbes 5-10% oma külmainest. Seetõttu soovitavad eksperdid viia auto kliimaseadme professionaalsesse hooldusesse iga kahe aasta tagant. Õige hoolduse käigus ühendatakse auto spetsiaalse hooldusjaamaga, mis eemaldab süsteemist täielikult vana gaasi ja määrdunud õli. Seejärel teostatakse süsteemile sügav vaakumtest, et eemaldada igasugune niiskus ja kontrollida tihedust. Lõpuks täidetakse süsteem uuesti tehase poolt täpselt ette nähtud koguses puhta külmaine ja spetsiifilise värske kompressoriõliga. Samuti lisatakse hooldusel tihti süsteemi UV-värvainet, mis aitab tulevikus võimalike lekete asukohti spetsiaalse lambi ja prillide abil väga lihtsalt ning kiiresti tuvastada.
Salongifiltri õigeaegne vahetus
Salongifilter vastutab selle eest, et väljast tulev õhk oleks puhas ja tolmuvaba, enne kui see jõuab kliimaseadme aurustisse. Kui salongifilter on tugevalt ummistunud prahist ja mustusest, ei pääse õhk sellest piisavalt läbi. See tähendab, et külm aurusti ei suuda oma temperatuuri salongi edasi anda ning süsteem peab töötama ülekoormusega. Halvimal juhul võib ummistunud filtri tõttu aurusti jäässe minna, mis tekitab süsteemi liigset survet ja võib põhjustada osade purunemist või lekkeid. Vaheta salongifiltrit regulaarselt, soovitatavalt kord aastas või iga 15 000 kilomeetri järel.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) autokonditsioneeride kohta
Kas ma saan konditsioneeri lekke ise koduste vahenditega parandada?
Lühike ja konkreetne vastus on ei. Autotarvete poed müüvad küll erinevaid “Lekkepeataja” (leak stop) aerosoole ja isetäitmise komplekte, kuid kõik autokliima eksperdid soovitavad nendest kaarega eemale hoida. Need vahendid sisaldavad keemilisi polümeere, mis reageerivad niiskusega ja peaksid väiksema lekke sulgema. Reaalsuses ummistavad nad aga tihti ära kogu süsteemi peenikesed kanalid, kuivati ja täppisklapid. Tulemuseks on sageli täielikult rikutud süsteem, mille remont läheb kordades kallimaks kui algse lekke professionaalne parandamine. Lisaks nõuab külmainega ümberkäimine rangete keskkonnaseaduste tõttu spetsiaalseid seadmeid ja vastavaid sertifikaate, sest gaasi atmosfääri laskmine on keskkonnale kahjulik ja seadusega keelatud.
Kui palju maksab autokonditsioneeri hooldus ja täitmine?
Hinnad varieeruvad sõltuvalt töökojast, auto mudelist ja kasutatavast külmainest. Vanemates autodes (toodetud enamasti enne 2014. aastat) kasutatakse gaasi tähisega R134a, mille täitmise ja standardse hoolduse hinnad jäävad Eesti teenindustes tavaliselt vahemikku 60–100 eurot. Uuemates sõidukites kasutatakse aga rangemate Euroopa Liidu keskkonnanõuete tõttu uut tüüpi külmainet tähisega R1234yf. See gaas on tootmiskulude tõttu oluliselt kallim, mistõttu võib uute autode kliimaseadme hooldus maksma minna 150–300 eurot, olenevalt täpselt sellest, kui palju vana gaasi oli süsteemis alles ja kui palju tuleb uut juurde lisada.
Kas töötav konditsioneer suurendab auto kütusekulu?
Jah, konditsioneeri kompressori käitamine võtab mootorilt mehaanilist võimsust, mis omakorda suurendab kütusekulu keskmiselt 5–10 protsenti, sõltuvalt auto mootori suurusest ja välistemperatuurist. Samas tuleb kindlasti arvestada, et maanteekiirustel sõites on lahtiste akendega sõitmine halvenenud aerodünaamilise takistuse tõttu kütusekulule kordades laastavam kui töötav kliimaseade. Seega linnakiirustel on akende avamine säästlikum, kuid maanteel on konditsioneeri kasutamine alati nutikam, säästlikum ja turvalisem valik, hoides ära ka liigse liiklusmüra ja tuuletõmbe salongis.
Mida teha, kui avastad süsteemist lekke
Kui sa oled märganud mõnda eelnevalt kirjeldatud sümptomitest, kuuled armatuuris ebatavalist sisinat või kliimaseade on täielikult lõpetanud külma õhu puhumise, on kõige olulisem esimene samm süsteem viivitamatult välja lülitada. Ära jäta sisse lülitatud asendisse “AC” või “Auto” nuppu, kui oled veendunud, et jahutusfunktsioon ilmselgelt ei toimi. Tühja või peaaegu tühja süsteemiga töötav kompressor ei saa piisavalt õlitust, kuna õli ringleb koos külmainega. Kompressor hakkab väga kiiresti üle kuumenema ja tekitab detailide hõõrdumise tagajärjel seestpoolt peenikest metallipuru. Kui see juhtub, levib metallipuru koos järelejäänud gaasiga üle kogu süsteemi laiali. Sellises olukorras ei piisa enam ainult lekkiva toru või vigase tihendi asendamisest – välja tuleb vahetada enamik süsteemi kalleid komponente (sh kompressor ja radiaator) ning ülejäänud osad tuleb spetsiaalse keemiaga tundide viisi läbi pesta. See viib remondiarve tuhandetesse eurodesse.
Järgmine ainuõige samm on broneerida aeg usaldusväärses autoteeninduses, mis on reaalselt spetsialiseerunud kliimaseadmete remondile ja diagnostikale. Õigetel spetsialistidel on seadmed süsteemi rõhustamiseks spetsiaalse lämmastiku ja vesiniku seguga (tuntud ka kui forming-gaas), mis on täiesti kahjutu, kuid võimaldab ülitundlike elektrooniliste gaasianalüsaatorite abil tuvastada isegi kõige väiksemaid ja varjatumaid mikrolekkeid. Kui süsteemis on eelnevalt kasutatud UV-värvainet, kasutatakse lekke asukoha määramiseks spetsiaalseid kollaseid prille ja UV-lampi, mis toob kõik värvainega lekkinud kohad pimedas erksalt rohelisena esile.
Pärast lekke täpse asukoha tuvastamist asendatakse katkine alumiiniumtoru, kondensaator või vigane O-rõngas uuega. Seejärel tehakse süsteemile spetsiaalse pumbaga pikk ja põhjalik vaakumtest, et kontrollida parandatud koha tihedust ja välistada uute lekete olemasolu. Alles pärast eduka vaakumtesti läbimist täidetakse süsteem lõplikult uue kvaliteetse külmaine ning värske määrdeõliga. Korrektselt diagnoositud ja õigeaegselt remonditud süsteem on investeering, mis tasub end kuhjaga ära, tagades sulle taas muretu ja meeldivalt jaheda sõidu ka Eesti kõige kuumematel suvepäevadel.
