Tagurdamine on üks manöövreid, mis tekitab paljudes autojuhtides ebakindlust, olenemata sellest, kas tegemist on kogenud roolikeeraja või algajaga. Piiratud vaateväli, madalad takistused ja ootamatult auto taha jooksvad lapsed või lemmikloomad muudavad selle tegevuse potentsiaalselt ohtlikuks. Kuigi kaasaegsed autod on sageli varustatud tehasest paigaldatud kaameratega, on meie teedel endiselt sadu tuhandeid sõidukeid, millel see mugavusvarustus puudub. Õnneks ei ole tagurduskaamera paigaldamine raketiteadus ning õigete tööriistade ja kannatlikkuse korral on see tehtav igale autoomanikule, kes ei karda käsi määrida. See on investeering, mis tasub end ära juba esimese plekimõlkimise vältimisega, rääkimata inimelude säästmisest.
Ettevalmistus ja õige kaamera valimine
Enne kui tormate poodi või tellite internetist esimese ettejuhtuva kaamera, on oluline mõista, milline lahendus teie autole kõige paremini sobib. Turul on peamiselt kahte tüüpi süsteeme: juhtmega ja juhtmevabad. Kuigi juhtmevaba süsteem tundub paigalduse mõttes lihtsam, kuna puudub vajadus vedada videokaablit läbi terve auto salongi, võib selle pildikvaliteet olla häiritud teistest signaalidest ja levi võib katkeda. Juhtmega süsteem on töökindlam ja pakub reeglina selgemat pilti, kuid nõuab rohkem aega kaabelduse peitmiseks.
Lisaks ühendustüübile tuleb valida kaamera asukoht ja monitori tüüp. Kõige populaarsemad lahendused on:
- Numbrimärgi alusesse integreeritud kaamera: See on kõige diskreetsem ja lihtsamini paigaldatav variant, kuna ei nõua tavaliselt uute aukude puurimist kerepaneelidesse.
- Eraldiseisev jalgadel kaamera: See kinnitatakse kruvidega stange külge või pagasiruumi luugi alla. See võimaldab kaamera nurka paremini reguleerida.
- Stangesse puuritav kaamera: Tulemus jääb väga puhas ja sarnaneb tehaselahendusega, kuid nõuab stange sisse augu puurimist, mis paljudele autoomanikele ei meeldi.
Monitori osas on samuti valikuid mitmeid. Võite kasutada armatuurlauale kinnitatavat eraldi ekraani, vahetada olemasoleva tahavaatepeegli ekraaniga peegli vastu või ühendada kaamera olemasoleva multimeediakeskusega, kui see toetab videosisendit.
Vajalikud tööriistad ja materjalid
Sujuvaks tööks veenduge, et teil on olemas kõik vajalikud vahendid. Töö poolelijätmine puuduva kruvikeeraja tõttu on äärmiselt frustreeriv. Teil läheb vaja:
- Kruvikeerajate komplekt (nii ristpea kui lapik) ja vajadusel Torx-võtmed polstrite eemaldamiseks.
- Plastikust polstriheeblid, et eemaldada salongidetaile neid kriimustamata.
- Juhtmekoorijad ja lõiketangid.
- Multimeeter või kontrollamp: See on hädavajalik tagurdustule juhtme tuvastamiseks.
- Isoleerteip ja termokahanevad rüüsid ühenduste kaitsmiseks.
- Kaablisidemed (nipukad) juhtmete fikseerimiseks.
- Trell ja puurid (ainult siis, kui paigaldate kaamerat kohta, kus puuduvad olemasolevad läbiviigud).
Samm 1: Kaamera füüsiline paigaldus
Alustage tööd auto tagaosast. Kõige levinum ja lihtsam viis on paigaldada kaamera numbrimärgi juurde. Kui valisite numbrimärgi aluse koos kaameraga, eemaldage vana numbrimärk ja selle alus ning asendage see uuega. Veenduge, et kaamera lääts jääks täpselt auto keskkohale, et tagada sümmeetriline vaateväli.
Kõige keerulisem osa füüsilise paigalduse juures on kaamera juhtme viimine auto sisse. Enamasti on pagasiluugil või stange taga olemas kummist läbiviigud, kust jooksevad läbi numbrimärgi valgustuse juhtmed. Kasutage neid samu avasid. Ärge jätke juhet lihtsalt tihendi vahele, kuna luugi sulgemine võib selle aja jooksul läbi lõigata. Kui peate siiski uue augu puurima, töödelge puurimiskoht kindlasti roostetõrjega ja kasutage kummist läbiviiku, et metalliservad ei kahjustaks kaablit.
Samm 2: Elektrisüsteemi ühendamine
See etapp nõuab täpsust, kuid on loogiline. Tagurduskaamera vajab töötamiseks toidet, ja kõige mõistlikum on võtta see tagurdustulest. See tagab, et kaamera lülitub sisse ja ekraan aktiveerub ainult siis, kui panete sisse tagurpidikäigu.
- Avage pagasiruumis ligipääs tagatuledele. Tavaliselt tuleb selleks eemaldada väike kate või osa polstrist.
- Paluge abilisel lülitada süüde sisse (mootor ei pea töötama) ja panna käik tagurpidi.
- Kasutage multimeetrit, et leida juhe, millesse tuleb 12V pinge ainult siis, kui tagurpidikäik on sees. Tavaliselt on see pistikus üks konkreetne värviline juhe.
- Ühendage kaamera punane toitejuhe leitud tagurdustule pluss-juhtmega.
- Ühendage kaamera must juhe auto kerega (massiga) või tagatulede miinus-juhtmega.
Oluline märkus: Paljudel videokaablitel (kollaste otstega RCA kaabel) on mõlemas otsas väike punane juhtmejupp. See on nn “herutusjuhe” (trigger wire). Ühendage see tagumises otsas samuti tagurdustule plussiga. Eespool, monitori juures, ühendatakse see juhtmeots monitori või makiga (sageli märgistatud kui “Reverse” või “Back”), et anda ekraanile signaal lülituda automaatselt ümber kaamera pildile.
Samm 3: Videokaabli vedamine salongi
Kui elektriühendused on taga tehtud, tuleb videokaabel viia ette armatuurlauani. See on kõige aeganõudvam osa, kui soovite, et tulemus jääks esteetiline. Ärge jätke kaablit rippuma ega jooksma üle istmete.
Parim marsruut on tavaliselt mööda auto põrandat, uste lävepakkude katete alt. Plastikust lävepakud tulevad tavaliselt lahti ettevaatlikult tõmmates või tüübleid vabastades. Peitke kaabel vaiba alla või olemasoleva juhtmestiku kõrvale. Jälgige, et kaabel ei jääks kohta, kus see võiks hõõrduda vastu teravaid plekiservi või jääda turvavöö mehhanismi vahele. Kui olete jõudnud armatuurlaua alla, on kõige raskem osa seljataga.
Samm 4: Monitori ühendamine ja testimine
Nüüd, kus kaabel on ees, tuleb see ühendada ekraaniga. Kui kasutate eraldiseisvat monitori, vajab ka see toidet. Sageli võetakse toide süütelukust või sigaretisüütaja juhtmestikust (ACC), et monitor töötaks vaid süüde sees olles. Maandus ühendage auto kerega.
Ühendage kollane RCA pistik monitori sisendisse. Kui monitoril on kaks sisendit (nt V1 ja V2), kasutage tavaliselt seda, mis on märgitud prioriteetseks tagurdamise jaoks. Ärge unustage ühendada videokaabli küljes olevat punast herutusjuhet monitori vastavasse sisendisse, kui teie süsteem seda nõuab.
Enne kui hakkate kõiki polstreid ja katteid tagasi panema, tehke süsteemi test. Keerake süüde sisse, pange käik tagurpidi ja kontrollige pilti. Kui pilti pole, kontrollige esimesena ühendusi tagurdustule juures ja veenduge, et maandus on korralik.
Levinud probleemid ja lahendused
Kui pilt on virvendav või kaob, kui mootor töötab, võib põhjuseks olla moodsate autode (eriti Saksa autode) impulss-toitega tuled (PWM). Sellisel juhul ei saa kaamera stabiilset 12V pinget. Lahenduseks on paigaldada vahele lihtne 12V relee või spetsiaalne filter, mis silub voolu ja tagab kaamerale puhta toite otse akust või sigaretisüütajast, kasutades tagurdustuld vaid relee lülitamiseks.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas ise paigaldatud kaamera võib põhjustada probleeme tehnoülevaatusel?
Üldjuhul mitte, kui paigaldus on korrektne. Kaamera ei tohi varjata numbrimärki ega selle valgustust. Samuti ei tohi see ulatuda ohtlikult auto gabariitidest välja (teravad servad). Kui kaamera on kindlalt kinnitatud ja juhtmed peidetud, ei ole ülevaatusel probleeme.
Mida teha, kui kaamera pilt on öösel väga pime?
Odavamad kaamerad vajavad head valgustust. Kontrollige, kas teie auto tagurdustuled on piisavalt eredad. Mõnikord aitab vanade hõõglampide vahetamine võimsamate LED-pirnide vastu tagurdustuledes, mis valgustavad kaamera vaatevälja paremini.
Kas juhtmevaba kaamera on ikkagi mõistlik valik?
Juhtmevaba kaamera sobib hästi pikkadele sõidukitele, näiteks kaubikutele või haagissuvilatele, kus kaabli vedamine on väga keeruline. Sõiduauto puhul on juhtmega lahendus alati eelistatum stabiilsuse ja pildikvaliteedi tõttu.
Miks ilmuvad ekraanile abijooned ja kas neid saab eemaldada?
Enamikul universaalsetel kaameratel on sisse ehitatud staatilised abijooned, mis aitavad hinnata kaugust. Mõnel mudelil on kaamera juhtme küljes väike silmus (sageli roheline või valge), mille läbilõikamisel saab jooned eemaldada või lisada. Lugege kindlasti konkreetse toote kasutusjuhendit.
Tagurduskaamera hooldus ja ilmastikukindlus
Olles edukalt kaamera paigaldanud ja veendunud selle töökorda, on oluline mõelda selle pikaealisusele. Eesti kliima on elektroonikale armutu – sool, niiskus, pori ja temperatuurikõikumised on peamised vaenlased. Kuigi enamik väliseid kaameraid on märgistatud kui veekindlad (IP67 või IP68), on reaalsuses just niiskus see, mis nad lõpuks rivist välja viib.
Soovitatav on paigalduse ajal lisada täiendavat kaitset. Kaamera korpuse ühenduskohad ja kaabli sisenemiskoht kaamerasse võiks üle käia läbipaistva silikooni või spetsiaalse hermeetikuga. Samuti veenduge, et kõik elektriühendused auto sees on korralikult isoleeritud, et vältida lühiseid ja oksüdeerumist. Erilist tähelepanu pöörake kohale, kus kaabel siseneb auto kerre – see peab olema täiesti veetihe, et vältida vee sattumist pagasiruumi.
Igapäevasel kasutamisel on suurimaks probleemiks läätse määrdumine. Sügisesel ja talvisel ajal muutub kaamera lääts poriseks juba mõne kilomeetriga. Ärge hõõruge kuivanud pori läätse pealt ära varrukaga või kareda paberiga, kuna odavamad läätsed on plastikust ja kriimustuvad kergesti, mis muudab pildi uduseks. Hoidke autos mikrofiibrist lappi ja vajadusel kasutage veidi aknapesuvedelikku. Regulaarne puhastamine tagab, et just siis, kui teil on vaja kitsas kohas tagurdada, näete ekraanilt selget ja teravat pilti, mis oli ju ka kogu selle paigaldustöö eesmärk.
