Jalgrattasõit on eestlaste seas üha populaarsemaks muutuv harrastus, olgu tegemist pühapäevaste peresõitude, tõsise maanteespordi või mudaste metsateede vallutamisega. Kuid sageli tekib olukord, kus soovitud rajad asuvad kodust kaugel ning kaherattaline sõber tuleb autoga sihtpunkti toimetada. Siinkohal seisavad paljud autoomanikud silmitsi keerulise valikuga: milline rattahoidja on kõige turvalisem, mugavam ja sobib just minu autole? Vale valik võib rikkuda nii auto värvkatte, lõhkuda jalgratta või tekitada liiklusohtlikke olukordi. Seetõttu on äärmiselt oluline enne ostu sooritamist süveneda erinevatesse lahendustesse ja mõista, mis eristab kvaliteetset varustust ebakindlatest alternatiividest.
Milline rattahoidja tüüp sobib sinu elustiili ja autoga?
Rattahoidja valimine algab alati auto tüübist ja kasutaja vajadustest. Ei ole olemas ühtset “parimat” lahendust, vaid on lahendus, mis sobib konkreetseks otstarbeks. Üldjoontes jagunevad hoidjad kolme suurde kategooriasse: katusele, haakekonksule ja tagaluugile paigaldatavad süsteemid. Igal neist on oma selged eelised ja puudused, mida tuleb arvesse võtta.
Katusele paigaldatavad rattahoidjad
Katuseraamid on klassikaline valik, eriti neile, kes kasutavad autot aastaringselt mitmekülgselt ja omavad juba katusetalasid. See lahendus hoiab pagasiruumi ligipääsu vabana ja ei varja auto tulesid ega numbrimärki.
- Plussid: Jalgrattad on eemal teetolmust ja porist (võrreldes auto tagaosaga), pagasiruum on täielikult ligipääsetav ning hoidjaid saab kombineerida näiteks suusaboksi või süstahoidjaga.
- Miinused: Rataste upitamine katusele nõuab füüsilist jõudu ja pikemat kasvu, eriti maasturite puhul. Samuti suureneb märgatavalt auto kütusekulu ja tuulemüra ning tuleb pidevalt meeles pidada auto uut kõrgust (näiteks parkimismajadesse sisenemisel).
Haakekonksule kinnitatavad rattahoidjad
Kui autol on olemas haakekonks, peetakse seda sageli kõige mugavamaks ja turvalisemaks lahenduseks, eriti raskemate jalgrataste puhul. Need jagunevad omakorda kaheks: platvorm-tüüpi ja riputatavad.
Platvormhoidjad on kõige stabiilsemad. Rattad toetuvad ratastega rennidesse ja on kinnitatud raamist. See välistab rataste omavahelise hõõrdumise.
- Plussid: Väga lihtne laadimine (madal tõstekõrgus), sobib ideaalselt elektrijalgratastele, väiksem mõju kütusekulule kui katuseraamidel. Enamikul mudelitel on kallutusfunktsioon, mis võimaldab pagasiruumile ligi pääseda ka siis, kui rattad on peal.
- Miinused: Kõrgem hinnaklass ja vajadus haakekonksu järele. Lisaks tuleb arvestada auto pikkuse suurenemisega manööverdamisel.
Tagaluugile paigaldatavad hoidjad
See on sageli soodsaim lahendus autodele, millel puudub haakekonks ja katuseraamid. Hoidja kinnitatakse rihmade ja klambritega pagasiluugi servade külge.
- Plussid: Odav soetushind, lihtne hoiustada, kui seda ei kasutata.
- Miinused: Suurim oht auto värvkatte kahjustamiseks. Pagasiruumi ei saa avada, kui rattad on hoidjal. Sageli varjavad rattad auto tagatulesid ja numbrimärki, mis nõuab lisatulede paneeli paigaldamist, et olla seadusekuulekas.
Elektrijalgrattad ja nende transpordi eripärad
Elektrijalgrataste (e-bike) populaarsuse kasv on toonud kaasa uued nõudmised rattahoidjatele. Kuna elektrijalgratas kaalub tavalisest rattast oluliselt rohkem (sageli 20–25 kg või enam), ei sobi nende transportimiseks enamik katusehoidjaid ega tagaluugile kinnitatavaid raame.
Kui plaanite transportida e-rattaid, on ainuõige valik tugevdatud konstruktsiooniga haakekonksuhoidja. Jälgige kindlasti hoidja kandevõimet – paljudel standardhoidjatel on ühe ratta kaalupiirang umbes 15–17 kg, samas kui e-rataste jaoks mõeldud hoidjatel on see kuni 30 kg ühe siini kohta. Samuti on oluline vahemaa siinide vahel: kuna e-rattad on laiemad ja mootorid võtavad ruumi, peab rataste vahele jääma piisavalt õhku, et need transpordi ajal üksteist ei kahjustaks.
Levinud vead, mida rattahoidja valikul ja kasutamisel vältida
Isegi parima hoidja puhul võivad valed kasutusvõtted viia ebameeldivate tagajärgedeni. Siin on peamised eksimused, mida tasub teada ja vältida.
1. Numbrimärgi ja tulede varjamine
Üks sagedasemaid rikkumisi liikluses on see, kui auto taha paigaldatud rattad varjavad registreerimismärki või tagatulesid. Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides on see seadusega keelatud. Lahenduseks on lisatulede paneel ja dubleeriv numbrimärk (lisamärk), mida saab tellida Maanteeametist. Isetehtud papist number ei ole legaalne.
2. Süsinikraamiga (carbon) rataste vale kinnitamine
Süsinikraam on küll tugev, kuid see kardab survet ebaloomulikus suunas. Tavaline klamber, mis surub tugevalt ümber raami toru, võib süsiniku praod sisse vajutada. Carbon-raamiga rataste puhul tuleb kasutada spetsiaalseid momendipiirajaga nuppe või kinnitada ratas hoopis esihargist (katuseraami puhul) või rehvidest, vältides raami pitsitamist.
3. Kütusekulu alahindamine
Paljud juhid ei arvesta, et katusel olevad rattad toimivad kui purjed. Kiirteel sõites võib kütusekulu suureneda 20-30%. Kui plaanis on pikk reis läbi Euroopa, võib haakekonksule kinnitatav hoidja end kütuse säästu arvelt paari reisiga tasa teenida, hoolimata kallimast soetushinnast.
4. Koormarihmade ja lisakinnituste unustamine
Odavamate või vanemate hoidjate puhul ei pruugi integreeritud kinnitused olla piisavad. Alati on soovitatav kasutada lisarihma, mis tõmbab kõik rattad ja hoidjaraami ühtseks tervikuks kokku. See vähendab vibratsiooni ja takistab rataste liikumist suurel kiirusel või auklikul teel.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Rattahoidjate maailm on kirju ja tekitab kasutajates palju küsimusi. Oleme kokku kogunud kõige olulisemad vastused.
Kas ma võin rattahoidjaga sõita piirkiirusega?
Enamik mainekaid tootjaid soovitab rattahoidjaga sõites mitte ületada kiirust 130 km/h. Siiski tuleb alati jälgida konkreetse toote kasutusjuhendit. Samuti tuleb arvestada, et auto juhitavus (eriti külgtuulega ja kurvides) muutub lisaraskusega oluliselt. Eestis kehtivate piirkiiruste piires on kvaliteetne hoidja üldjuhul turvaline.
Mis vahe on 7-klemmilisel ja 13-klemmilisel pistikul?
Haakekonksu rattahoidjatel on tuled, mis vajavad elektritoidet. 7-klemmiline pistik edastab põhilisi signaale (suunatuled, pidurituled, ääretuled). 13-klemmiline pistik on kaasaegsem ja võimaldab lisaks kasutada tagurdustuld ja udutuld. Kui teie autol ja hoidjal on erinevad pistikud, on kaubanduses saadaval lihtsad üleminekud (adapterid).
Kas rattahoidja kahjustab auto pagasiluuki?
Haakekonksule ja katusele käivad hoidjad ei puutu pagasiluugiga kokku. Küll aga on risk tagaluugile rihmadega kinnitatavate hoidjate puhul. Kui rihmade all olevad pinnad pole piinlikult puhtad, hõõrub tolm ja liiv vibratsiooni tõttu värvkatet. Pikaajalisel kasutamisel on jälgede tekkimine neil mudelitel väga tõenäoline, mistõttu soovitatakse kasutada kaitsekilesid.
Kas ma pean rattad lukustama?
Jah, kindlasti. Kaasaegsetel hoidjatel on lukud juba sisse ehitatud – lukustub nii hoidja auto külge kui ka rattad hoidja külge. See on hädavajalik, kui teete teel olles peatuse tanklas või poes. Ilma lukuta on kallis jalgratas varastele kerge saak.
Hoidja hooldus ja pikaealisuse tagamine
Rattahoidja ei ole ühekordne investeering, vaid korraliku hoolduse korral kestab see aastaid, isegi aastakümneid. Et tagada ohutus ja mugavus igal hooajal, tuleks hoidjat regulaarselt kontrollida. Kõige suurem vaenlane metallosadele on talvine teedele puistatav sool ja niiskus. Kui kasutate hoidjat talvel (näiteks fatbike’i transpordiks), peske see pärast iga kasutuskorda põhjalikult puhtaks ja kuivatage.
Liikuvad osad, nagu pingutusklambrid, rihmade mehhanismid ja lukuaugud, vajavad aeg-ajalt määrimist. Silikoonõli või spetsiaalne lukuõli aitab vältida kinnikiilumist. Kontrollige enne iga hooaega üle kõik rihmad ja kummist detailid – UV-kiirgus võib muuta need hapraks ning pragunenud kinnitusrihm on otsene oht liiklusele. Samuti tasub hoida varuvõtmeid kindlas kohas ja märkida üles võtme kood, sest võtmete kadumine on üks levinumaid probleeme, millega ratturid silmitsi seisavad. Õigeaegne hooldus tagab, et rattasõit algab ja lõpeb alati positiivsete emotsioonidega, mitte tehniliste viperustega tee ääres.
