Sõiduki omanikuna on peaaegu vältimatu, et aja jooksul tekib kerele väiksemaid või suuremaid iluvigu. Olenemata sellest, kas tegemist on parklas saadud uksemõlgi, kivitäkkest alguse saanud roostekahjustuse või lihtsa kriimustusega, riivavad need silma ja võivad vähendada auto turuväärtust. Paljud autojuhid pöörduvad selliste muredega automaatselt keretöökodadesse, makstes teenuse eest sadu eurosid, kuigi tegelikult on paljud neist vigadest parandatavad ka kodustes tingimustes. Õige autopahtli valimine ja korrektne töövõte on võtmetähtsusega, et saavutada professionaalne tulemus, mis kestab aastaid ega hakka mõne kuu möödudes pragunema või kooruma. Isetegemine nõuab küll kannatlikkust ja täpsust, kuid õigete teadmiste korral on see jõukohane igale autoomanikule.
Miks on õige pahtli valik kriitilise tähtsusega?
Autopahtel ei ole lihtsalt üks universaalne mass, mida saab igale augule peale määrida. See on keemiline segu, mis peab täitma kindlaid füüsikalisi omadusi: see peab nakkuma metalli, tsingi, alumiiniumi või plastikuga, see peab olema elastne, et taluda kere vibratsiooni ja temperatuurikõikumisi, ning see peab olema piisavalt tihe, et moodustada värvimiseks sobiv sile pind. Vale toote valimine on peamine põhjus, miks kodused parandustööd ebaõnnestuvad. Näiteks, kui kasutate sügava mõlgi täitmiseks vaid peenpahtlit, vajub see kuivades kokku ja praguneb. Vastupidiselt, kui üritate viimast viimistlust teha klaaskiudpahtliga, on tulemuseks ebatasane ja poorne pind, mida on võimatu kvaliteetselt värvida.
Erinevad pahtlitüübid ja nende kasutusala
Enne poodi tormamist on oluline teha selgeks, millist tüüpi kahjustusega on tegu. Professionaalses keretöös kasutatakse sageli mitut erinevat pahtlit üksteise peal, et saavutada maksimaalne tugevus ja siledus. Alljärgnevalt on toodud peamised pahtlitüübid, mida peaksite teadma.
1. Klaaskiudpahtel (Fiber)
See on kõige tugevam ja jäigem pahtel, mis sisaldab klaaskiuosakesi. Klaaskiudpahtel on asendamatu suurte ebatasasuste, sügavate mõlkide ja isegi väiksemate roostest puhastatud aukude täitmiseks. Tänu oma struktuurile on see veekindel ja väga hea täitevõimega. Seda kasutatakse tavaliselt esimese kihina otse haljal metallil või krunditud pinnal, et taastada detaili algne kuju.
2. Universaalpahtel (Universal / Multi)
Nagu nimi viitab, on see kõige levinum pahtel, mida saab kasutada paljudes olukordades. See on peenema struktuuriga kui klaaskiudpahtel, kuid omab siiski head täitevõimet. Universaalpahtel on mõeldud keskmise suurusega ebatasasuste silumiseks. See on kergesti lihvitav ja nakkub hästi enamiku pindadega. Paljudel juhtudel piisab väiksemate mõlkide puhul ainult sellest tootest.
3. Peenpahtel (Finishing)
Peenpahtel on väga peene teraga ja mõeldud viimaseks viimistluskihiks. Seda kantakse peale väga õhukese kihina, et täita lihvimiskriime, väikseid poore ja üleminekuid. Peenpahtli eesmärk on luua ideaalselt sile pind, mis on valmis kruntimiseks. See ei sobi sügavate aukude täitmiseks, kuna paksus kihis kuivades võib see praguneda.
4. Alumiiniumpahtel
See pahtel sisaldab alumiiniumipulbrit, mis annab sellele suurepärase kuumakindluse ja soojusjuhtivuse. Alumiiniumpahtel on ideaalne valik kapoti parandamiseks või kohtadesse, mis asuvad mootori läheduses. Samuti on see väga stabiilne ja vähem vastuvõtlik vajumisele (kahanemisele) kuivamisprotsessi ajal.
5. Plastikupahtel
Tänapäeva autod on täis plastdetaile, nagu stanged ja iluliistud. Tavaline polüesterpahtel on plastiku jaoks liiga jäik ja murdub vibratsiooni korral lahti. Plastikupahtel on spetsiaalselt välja töötatud suurema elastsusega, et liikuda kaasa elastse aluspinnaga ilma pragunemata.
Vajalikud tööriistad ja materjalid
Lisaks pahtlile endale vajate edukaks remondiks ka mitmeid abivahendeid. Ilma nendeta on kvaliteetse tulemuse saavutamine võimatu.
- Pahtlilabidad: Soovitatav on kasutada metallist (Jaapani spaatlid) või kvaliteetsest plastikust labidaid. Oluline on, et labida serv oleks sirge ja puhas.
- Lihvpaberid: Vajate erineva karedusega paberit. Alustamiseks P80-P120 (kujundamine), seejärel P180-P240 (silumine) ja lõpuks P320-P400 (viimistlus enne krunti).
- Lihvklots: Tasase pinna saavutamiseks on lihvklots hädavajalik. Sõrmedega lihvides järgite te ebatasasusi, mitte ei eemalda neid.
- Silikoonieemaldi: See on kriitilise tähtsusega kemikaal pinna puhastamiseks enne ja pärast lihvimist.
- Kõvendi: Tavaliselt on see pahtliga kaasas, kuid veenduge, et tuub oleks värske.
- Isikukaitsevahendid: Tolmumask ja nitriilkindad on kohustuslikud, kuna pahtlitolm ja kemikaalid on tervisele kahjulikud.
Samm-sammuline juhend iluvea parandamiseks
Kui materjalid on koos, on aeg asuda tööle. Järgnev protsess on universaalne enamiku kerevigastuste puhul.
1. samm: Pinna ettevalmistus
See on kõige olulisem etapp. Parandatav ala tuleb põhjalikult pesta ja kuivatada. Seejärel kasutage silikoonieemaldit, et eemaldada vaha, pigi ja õlijäägid. Lihvige kahjustatud koht ja selle ümbrus (umbes 2-3 cm ulatuses) halja metallini, kasutades P80-P120 paberit. Pahtel vajab nakkumiseks karedat pinda. Üleminek värvilt metallile peab olema sujuv, mitte järsk “trepp”.
2. samm: Pahtli segamine
Võtke vajalik kogus pahtlit ja lisage sellele kõvendit. Kuldreegel on 2-3% kõvendit pahtli massist. Liiga vähe kõvendit tähendab, et pahtel ei kuiva kunagi korralikult ära ja ummistab lihvpaberi. Liiga palju kõvendit põhjustab aga “verejooksu”, kus kõvendi punakas pigment imbuv läbi värvi ja jätab viimistlusele plekid. Segage komponente hoolikalt spaatliga muljudes, et vältida õhumulle, kuni mass on ühtlase värvusega.
3. samm: Pahtli pealekandmine
Kandke segu pinnale kindlate tõmmetega. Esimene kiht peaks olema õhuke ja tugeva survega surutud kriimudesse ja poridesse, et tagada nake. Seejärel kasvatage kihti vastavalt vajadusele. Ärge proovige saavutada lõplikku kuju ühe paksu kihiga; parem on kanda mitu õhukest kihti. Iga kihi vahel laske pahtlil taheneda (tavaliselt 20-30 minutit sõltuvalt temperatuurist).
4. samm: Lihvimine ja vormimine
Kui pahtel on kivistunud, alustage lihvimist P80-P120 paberiga ja lihvklotsiga. Liikuge diagonaalselt üle paranduskoha (risti-rästi meetod), et saavutada tasane pind. Kujundamise faasis on eesmärk taastada detaili geomeetria. Kui olete kuju saavutanud, vahetage paber peenema (P180-P240) vastu, et eemaldada sügavad lihvimisjäljed. Selles etapis võite avastada väikseid lohke või poore – need täitke peenpahtliga ja lihvige uuesti.
5. samm: Kruntimine
Paljas pahtel on poorne ja imab niiskust, seega ei tohi seda jätta kaitsmata ega otse värvida. Katke parandatud koht täitevkrundiga (filler). See täidab viimased mikrokriimud ja loob ühtlase aluspinna värvile. Pärast krundi kuivamist lihvige see veekindla P600-P800 paberiga siledaks enne värvimist.
Levinumad vead, mida vältida
Isegi parimate kavatsuste korral võivad algajad teha vigu, mis rikuvad lõpptulemuse. Siin on mõned ohukohad, millele tähelepanu pöörata:
- Märglihvimine pahtlil: Polüesterpahtel on hügroskoopne ehk imab vett. Kui lihvite pahtlit veega, jääb niiskus pooridesse ja hiljem, kui auto on värvitud ja päikese käes soojeneb, aurustub vesi välja, tekitades värvi sisse mullid (nn “roosteussi” efekt). Pahtlit lihvitakse alati kuivalt!
- Külm tööruum: Pahtel vajab keemiliseks reaktsiooniks soojust. Kui temperatuur on alla 10-15 kraadi, aeglustub kuivamine oluliselt ja kõvenemine ei pruugi olla täielik.
- Pappkarbipapi kasutamine segamisalusena: Papp võib imada endasse vaiku, muutes pahtli koostist, või eraldada kiude, mis jäävad pahtli sisse. Kasutage segamiseks mitteimavat plastikust või metallist alust.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused küsimustele, mis keretöödega alustajatel sageli tekivad.
Kas ma võin pahtlit kanda otse roostele?
Ei, mitte mingil juhul. Rooste on “elus” protsess. Kui katate rooste pahtliga, jätkub roostetamine selle all ja pahtel kukub varsti koos värviga maha. Rooste tuleb täielikult eemaldada või töödelda spetsiaalse roostemuunduriga enne pahteldamist.
Kui paksu pahtlikihi võib korraga panna?
Soovituslik maksimaalne paksus ühe kihi kohta on 2-3 mm. Kui on vaja täita sügavamat auku, tehke seda mitmes jaos või kasutage esimese kihina klaaskiudpahtlit. Väga paksud kihid võivad kuivades praguneda sisepingete tõttu.
Kuidas ma tean, kas kõvendit sai piisavalt?
Enamik kõvendeid on värvilised (punased või sinised) ja pahtel ise hele (beež või hall). Õige segamise korral peaks segu muutuma ühtlaselt heleroosaks või helesiniseks. Kui näete triipe, on segu ebaühtlane. Kui värv on väga tume, panite kõvendit liiga palju.
Kas pahtlit saab kiiremini kuivatada fööniga?
Jah, soojus kiirendab protsessi. Võite kasutada kuumaõhupuhurit või infrapunalampi, kuid olge ettevaatlik, et mitte pinda üle kuumutada (mitte üle 60-70 kraadi), kuna see võib põhjustada pragunemist või mullitamist.
Värvitud pinna hilisem hooldus ja kaitse
Pärast edukat pahteldamist, kruntimist ja värvimist on töö suurem osa tehtud, kuid protsess ei lõpe värvipüstoli käest panemisega. Värskelt remonditud koht vajab aega “hingamiseks” ja lõplikuks kõvenemiseks. Värvikihi täielik kristalliseerumine võib võtta aega mitu nädalat, kuigi pind tundub katsudes kuiv. Seetõttu on soovitatav vältida survepesu ja tugevatoimelisi leotusaineid remonditud kohas vähemalt esimese kahe nädala jooksul. Samuti ei tohiks värsket värvi koheselt vahatada ega poleerida, kuna see sulgeb poorid ja takistab lahustijääkide aurustumist, mis võib viia läike kadumiseni.
Kvaliteetne keretöö on kombinatsioon õigest keemiast, kannatlikust käsitööst ja puhtusest. Kasutades õigeid pahtleid vastavalt nende otstarbele – klaaskiud struktuuriks, universaal täiteks ja peenpahtel viimistluseks – ning järgides ettevalmistuse ja segamise reegleid, on võimalik kodugaraažis saavutada tulemus, mis ei jää alla professionaalsetele töökodadele. Teie auto välimus on teie visiitkaart ning ise tehtud kvaliteetne parandus pakub lisaks säästetud rahale ka suurt rahulolu.
