Iga sõidukiomanik on tõenäoliselt vähemalt korra elus kogenud seda äärmiselt ebamugavat ja stressirohket olukorda: istud varahommikul kiirustades rooli taha, keerad süütevõtit või vajutad käivitusnuppu, kuid oodatud mootorimürina asemel valitseb salongis vaikus või kostub kapoti alt vaid nõrk ja ebamäärane plõksumine. See on hetk, mis võib hetkega rikkuda kogu päeva graafiku, jätta sind hiljaks olulisele töökohtumisele või tekitada ootamatu logistilise kaose perekonna päevaplaanides. Kuigi tänapäevased sõidukid on tehnoloogiliselt uskumatult arenenud, olles varustatud kümnete andurite ja nutikate juhtplokkidega, on need oma olemuselt siiski keerulised mehaanilised ja elektrilised masinad. Sellisena on need paratamatult vastuvõtlikud kulumisele, karmidele ilmastikuoludele ning komponentide loomulikule vananemisele. Kui masin keeldub käivitumast, on esimeseks emotsiooniks sageli nõutus ja frustratsioon, kuid tegelikkuses peitub tõrke tuum enamasti mõnes väga konkreetses, loogilises ja sageli ka kergesti diagnoositavas tehnilises sõlmes. Autotööstuse statistika ja mehaanikute igapäevane kogemus näitavad, et valdava enamuse käivitusprobleemide taga on käputäis levinud vigu. Selles põhjalikus ja detailselt lahtikirjutatud juhendis vaatleme neid peamisi süüdlasi lähemalt. Me selgitame lahti mehaanilised ja elektrilised protsessid, mis käivitamise hetkel toimuma peaksid, anname juhiseid sümptomite äratundmiseks ning jagame praktilisi näpunäiteid, kuidas tekkinud olukordi iseseisvalt hinnata ja võimalusel ka lahendada. Teades, milliseid märke jälgida, suudad probleemi olemust paremini mõista, teed õigemaid otsuseid abi kutsumisel ning väldid tarbetuid kulutusi valede detailide vahetamisel.
1. Tühjenenud või oma eluea lõppu jõudnud aku
Kõige sagedasem ja vaieldamatult kõige levinum põhjus, miks sõiduk ei käivitu, on probleem auto akuga. Aku ülesandeks on salvestada elektrienergiat, mida on vaja käivitusmootori ehk starteri ringiajamiseks ja mootori juhtplokkide äratamiseks. Kui aku on tühi või selle mahutavus on drastiliselt langenud, ei jätku mootori ringiajamiseks lihtsalt piisavalt voolu. Eriti levinud on see probleem meie kliimavöötmes just talvekuudel, sest madalad temperatuurid aeglustavad akus toimuvaid keemilisi reaktsioone, vähendades seeläbi drastiliselt aku käivitusvoolu. Samal ajal nõuab külm ja paksenenud mootoriõli starterilt mootori ringiajamiseks märkimisväärselt rohkem energiat, luues ideaalse tormi käivitustõrgeteks.
Aku tühjenemise sümptomid on tavaliselt üsna selged ja kergesti äratuntavad. Süütevõtit keerates kuuled sageli iseloomulikku kiiret ja teravat plõksumist või klõbinat – see on heli, mida teeb starteri relee, kui pinge on lülitamiseks piisav, kuid starteri mootori enda ringiajamiseks voolu napib. Samuti võid märgata, et armatuurlaual olevad hoiatustuled muutuvad käivitamise hetkel väga tuhmiks või kustuvad täielikult. Aku tühjenemisel võib olla mitmeid põhjuseid:
- Inimlik eksimus: Auto tuled, salongivalgustus või raadio jäid pikaks ajaks sisse pärast mootori seiskamist.
- Parasiitvoolu leke: Mõni sõiduki elektrisüsteemi komponent (näiteks vigane signaalisüsteem või järelturu makk) tarbib voolu ka siis, kui auto on lukustatud ja “magab”.
- Lühikesed sõidud: Kui sõidad igapäevaselt vaid lühikesi vahemaid (mõni kilomeeter korraga), ei jõua auto generaator akut sõidu ajal täis laadida. Eriti hull on olukord talvel, kui korraga töötavad istmesoojendused, klaasisoojendused ja salongipuhur.
- Aku loomulik kulumine: Tavalise pliiaku eluiga on keskmiselt 4 kuni 6 aastat. Pärast seda perioodi langeb aku võimekus voolu hoida drastiliselt, isegi kui generaator seda korralikult laeb.
2. Tõrked starteris ja sellega seotud ahelates
Kui aku on täislaetud, tuled põlevad eredalt ja signaalipass teeb valju häält, kuid auto sellegipoolest ei käivitu, langeb kahtlus sageli starterile. Starter on võimas elektrimootor, mille ainus eesmärk on panna auto sisepõlemismootor füüsiliselt pöörlema, kuni kütuse- ja süütesüsteem töö üle võtavad. Starter koosneb mitmest liikuvast osast, sealhulgas tõmbereleest (solenoid) ja pendiksist (hammasratas), mis peab käivitamise hetkel haakuma mootori hoorattaga.
Starteri rikkele viitab sageli see, kui süütevõtit keerates kuuled kapoti alt vaid ühte üksikut, tugevat ja metalset klõksu, kuid mootor ei tee isegi katset ringi käia. Teine variant on täielik vaikus – keerad võtit ja absoluutselt mitte midagi ei juhtu, samas kui armatuuri tuled jäävad eredalt põlema. Starterid võivad ebaõnnestuda mitmel viisil. Tõmberelee klemmid võivad aja jooksul ära põleda või korrodeeruda, mis takistab voolu jõudmist starteri mootorisse. Samuti võivad kuluda starteri sees olevad süsiharjad. Kui kahtlustad starteri viga, võib mõnikord aidata vanakooli nipp: samal ajal kui keegi keerab süütevõtit, tuleb starteri korpuse pihta lüüa mõõduka tugevusega haamri või mutrivõtmega (ettevaatlikult, et mitte midagi purustada). See võib kulunud harjad korraks õigesse kontakti põrutada ja auto käima aidata, kuid see on vaid ajutine hädalahendus ja viitab otsesele vajadusele suunduda remonditöökotta.
3. Vigane generaator ja laadimissüsteemi probleemid
Inimesed ajavad sageli segamini aku ja generaatori probleemid, kuna nende sümptomid on lõpptulemusena väga sarnased – auto jääb vooluta. Erinevus seisneb aga selles, millal probleem avaldub. Generaator on sõiduki mini-elektrijaam. Kui mootor töötab, toodab generaator kogu autole vajamineva elektrienergia ja laeb ühtlasi akut, kompenseerides käivitamisel kulutatud energia.
Kui generaator läheb katki või selle rihm puruneb, hakkab auto sõitma ainult aku pealt. Kuna aku mahutavus on piiratud, suudab auto töötada vaid lühikest aega (tavaliselt paarkümmend minutit kuni tund, sõltuvalt elektritarbimisest), enne kui mootor lihtsalt välja sureb. Generaatori rikke olulisimaks indikaatoriks on punane akuikoon armatuurlaual, mis süttib sõidu ajal. Kui sinu auto käivitus abikäivituse (nii-nimetatud “krokodillide”) abil probleemideta, kuid suri peaaegu kohe pärast käivituskaablite eemaldamist uuesti välja, on peaaegu kindel, et viga on generaatoris, mitte akus endas. Sellises olukorras aku lihtsalt ei saa enam laadimist ning isegi uue aku paigaldamine lahendab probleemi vaid seniks, kuni uus aku tühjaks saab.
4. Kulumine süütesüsteemis ja vananenud süüteküünlad
Bensiinimootoriga autode puhul on eduka käivitumise üheks kriitiliseks komponendiks süütesüsteem, mille viimaseks lüliks on süüteküünlad. Igas mootori silindris on süüteküünal, mis peab täpselt õigel hetkel tekitama võimsa elektrisädeme, et süüdata silindrisse pritsitud kütuse ja õhu segu. Aja jooksul süüteküünalde elektroodid kuluvad ja kattuvad nõega, mis muudab sädeme tekkimise järjest raskemaks.
Süütesüsteemi probleemi sümptomid on üsna selged: kui keerad võtit, kuuled, et starter veab mootorit energiliselt ja ühtlaselt ringi (aku ja starter on seega korras), kuid mootor “ei luba” ehk ei käivitu. Mõnikord võib mootor käivituda, kuid töötab väga ebaühtlaselt, puterdab ja väriseb, eriti niiske või külma ilmaga. Süüteküünlaid tuleks vahetada vastavalt tootja hooldusgraafikule, mis on tavasüüteküünalde puhul enamasti iga 30 000 kuni 60 000 kilomeetri järel, samas kui iriidium- või plaatinaküünlad võivad kesta isegi üle 100 000 kilomeetri. Rikkis võivad olla ka süütepoolid või vanematel autodel süütejuhtmed, mis ei lase kõrgepingel küünlani jõuda.
Diiselmootorite puhul klassikalisi süüteküünlaid ei ole, kütuse süütamine toimub kõrge rõhu ja temperatuuri abil. Küll aga on diislitel külmkäivituse hõlbustamiseks eelsüüteküünlad. Kui need läbi põlevad, on autot suvel küll lihtne käivitada, kuid esimeste miinuskraadide saabudes muutub käivitamine pikaks ja piinarikkaks protsessiks, millega kaasneb sageli paks valge või hall suits summutist.
5. Kütusesüsteemi tõrked ja ummistused
Mootor vajab töötamiseks kolme asja: kompressiooni, sädet (bensiinimootorite puhul) ja kütust. Kui kütust silindritesse ei jõua, võib starter mootorit lõputult ringi ajada, kuid masin ei käivitu. Kütusesüsteemi tõrgete nimekiri võib olla pikk, alustades kõige banaalsemast põhjusest ja lõpetades keerukate mehaaniliste riketega.
- Kütus on lihtsalt otsas: See tundub ilmselge, kuid on üllatavalt levinud. Kütusenäidikud võivad vanematel autodel kinni kiiluda või valetada, näidates, et paagis on veel veerand paaki kütust, kuigi tegelikult on see tilgatumaks sõidetud.
- Rikkis kütusepump: Kütusepump asub tavaliselt kütusepaagis ja selle ülesanne on pumbata kütus surve all mootorisse. Kui keerad süütevõtit esimesse asendisse (enne starteri käivitamist), peaksid vaikses keskkonnas kuulma tagaistme alt või pakiruumist umbes 2-3 sekundit kestvat vaikset undamist või surinat. See on kütusepump, mis lööb süsteemi rõhu üles. Kui sa seda heli ei kuule, võib pump olla katki või on selle toiterelee läbi põlenud.
- Ummistunud kütusefilter: Kütusefilter on loodud eemaldama kütusest mustust ja setet. Kui filtrit pole aastaid vahetatud, võib see nii umbe minna, et piisav kütusekogus ei pääse enam läbi.
- Külmunud kütusetorustik: Talvel võib bensiinipaaki tekkinud kondensvesi jäätuda ja blokeerida kütusevoolu. Diiselautode puhul võib probleemiks olla “suvediisel” talviste miinuskraadidega, mil kütuses olev parafiin kristalliseerub ja ummistab kütusefiltri täielikult.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks mu auto teeb käivitamisel ainult plõksuvat häält, aga mootor ringi ei käi?
See on klassikaline tühja või defektse aku sümptom. Plõksuv heli tuleb starteri tõmbereleest (solenoidist), mis püüab tööle lülituda, kuid kuna akus pole piisavalt voolu starteri raske elektrimootori pöörlema panemiseks, lülitub relee korduvalt sisse ja välja. Probleem võib olla ka lahtistes või oksüdeerunud akuklemmides, mis ei lase voolul vabalt liikuda. Esimese asjana tuleks kontrollida klemmide puhtust ja proovida autot käivitada abikaablitega.
Kas ma tohin kaasaegset autot lükates käima panna, kui aku on tühi?
Manuaalkäigukastiga autot on põhimõtteliselt võimalik lükates käivitada, kuid tänapäevaste sõidukite puhul seda üldiselt ei soovitata. Katalüsaatoriga autode puhul on oht, et põlemata kütus satub väljalaskesüsteemi ja rikub kalli katalüsaatori. Veelgi enam, mootori juhtplokid ja kütusepumbad vajavad töötamiseks siiski minimaalset pinget; kui aku on täiesti “surnud” ja voolu pole ollagi, ei aita ka lükkamine. Automaatkäigukastiga sõidukit lükates või tõmmates käivitada on aga täiesti võimatu ja see võib käigukasti pöördumatult kahjustada.
Kuidas ma saan iseseisvalt aru, kas viga on akus või generaatoris?
Kõige lihtsam viis on jälgida käitumist abikäivitamise ajal. Kui annad autole teise sõiduki akult kaablitega voolu ja auto käivitub koheselt, on viga elektrisüsteemis. Kui eemaldad kaablid ja auto jääb tööle, on tõenäoliselt süüdi aku, mis on oma eluea lõpul ja ei hoia enam voolu. Kui aga mootor sureb peatselt pärast kaablite eemaldamist välja, tähendab see, et generaator ei tooda elektrit ning auto eluspüsimine sõltus vaid doonorautost saadud energiast.
Mida teha, kui diiselauto talvel ei käivitu, kuid starter veab mootorit hästi ringi?
Sellisel juhul on probleem tõenäoliselt süütesüsteemis või kütuses. Diiselmootorite levinuimaks talviseks mureks on rikkis eelsüüteküünlad, mis ei soojenda põlemiskambrit piisavalt, et kütusesegu süttida saaks. Teine väga levinud põhjus on suvine diislikütus, mis on miinuskraadidega paksenenud või on süsteemis olev kondensvesi jäätunud kütusefiltrisse. Sellisel juhul aitab sageli auto viimine sooja garaaži, filtri sulatamine ja soojendamine ning hiljem kütuselisandi või spetsiaalse talvise diislikütuse lisamine.
Igapäevased harjumused sõiduki töökindluse hoidmiseks
Ootamatute tehniliste viperuste ja nendega kaasneva stressi vältimine ei nõua reeglina keerulisi teadmisi ega igapäevast kapoti all askeldamist. Kõige aluseks on regulaarne ja läbimõeldud hooldus. Akut tuleks suhtuda kui kuluosasse, mitte eluaegsesse detaili. Eriti oluline on sügisesel autohooldusel paluda tehnikul testida aku reaalset seisukorda ja käivitusvoolu mahtu spetsiaalse testriga. Kui test näitab, et aku ressurss on kahanenud kriitilise piirini, on tunduvalt odavam ja närvesäästvam see enne esimesi miinuskraade välja vahetada, kui oodata seda paratamatut hommikut, mil auto sind lihtsalt teele jätab.
Samuti on soovitatav pöörata tähelepanu oma sõiduharjumustele. Kui sinu igapäevane marsruut koosneb vaid lühikestest, mõnekilomeetristest otsadest kodu, lasteaia ja töökoha vahel, peaksid kord-paar kuus tegema pikema, vähemalt pooletunnise maanteesõidu, et generaator saaks aku korralikult täis laadida. Alternatiivina on väga mõistlik investeerida nutikasse akulaadijasse ja laadida akut profilaktiliselt kord kuus kodustes tingimustes. Lisaks hoia silm peal kütuse tasemel – ära sõida paaki pidevalt “aurude” peale tühjaks. See mitte ainult ei suurenda riski kütuse otsa saamiseks, vaid sunnib ka kütusepumpa töötama ebaloomulikes tingimustes, korjates paagi põhjast üles viimasegi sette ja mustuse, mis lõpuks ummistab kütusefiltri. Oma autot kuulates ja neid lihtsaid põhimõtteid järgides tagad selle, et masin teenib sind truult iga ilmaga ning käivitub usaldusväärselt alati, kui seda kõige enam vajad.
