Maastikusõidu maailm on praegu suurte muutuste tuules ning ilmselt pole ühtegi krossisõitjat või endurohuvilist, kes poleks viimase aasta jooksul kuulnud tuliseid vaidlusi teemal: kas elekter tapab bensiinimootori? Traditsiooniline mootorrattafänn armastab bensiini lõhna, summutist tulevat mürinat ja käikude vahetamisega kaasnevat adrenaliini. Elektrilised krossirattad on aga tulnud turule lubadustega, mis tunduvad paberil peaaegu liiga head, et olla tõsi – tohutu pöördemoment, olematu hooldusvajadus ja võimalus sõita kohtades, kus müra tõttu varem sõita ei tohtinud. Otsustasime, et teooriast ei piisa. Viisime võimsa elektrilise krossiratta rajale ja metsa, et mõista, kas see on vaid kallis mänguasi või tõsiseltvõetav alternatiiv vanale heale sisepõlemismootorile.
Esimene kohtumine: Kiirendus, mis venitab käed pikaks
Kui istuda esimest korda tipptasemel elektrikrossika selga, on esimene asi, mida märkad, ebatavaline vaikus. Mootor ei vibreeri tühikäigul ja puudub vajadus sidurit libistada, et ratas liikuma saada. See vaikus on aga petlik. Elektriliste mootorrataste suurim trumpp on pöördemoment. Erinevalt bensiinimootorist, kus maksimaalne jõud saabub alles teatud pöörete vahemikus, on elektrimootoril kogu jõud saadaval koheselt – alates nullist.
Rajale minnes ja gaasirulli (või õigemini voolurulli) keerates on reaktsioon silmapilkne. See ei ole lihtsalt kiire; see on ehmatavalt vahetu. Kogenud sõitjale, kes on harjunud 450cc neljataktilise tsikliga, võib see alguses olla harjumatu. Puudub vajadus otsida õiget käiku kurvist väljumiseks. Pole vahet, kas oled tihedas liivas või kõval pinnasel, tagaratas hakkab koheselt pinnast haarama. Meie test näitas, et sprindis kurvist kurvini on elektrikas sageli bensiinimootorist kiirem just tänu käiguvahetuse puudumisele ja lineaarsele jõukõverale.
Sõidutunnetus ja kaalujaotus
Üks levinumaid hirme seoses elektriliste mootorratastega on nende kaal. Akud on rasked, see on fakt. Kuid paberil olevad numbrid ei räägi alati kogu tõde. Bensiinimootoriga rattal on palju liikuvaid osi – väntvõll, kolvid, käigukast – mis tekitavad güroskoopilist efekti ja mõjutavad ratta käitumist õhus ja kurvides. Elektrimootor on aga lihtne ja pöörlevaid masse on vähem.
Meie proovisõidul selgus huvitav paradoks: kuigi ratas võis kaaluda sama palju või veidi rohkem kui täispaagiga bensiinikas, tundus see sõites kergem. Raskuskese on viidud äärmiselt madalale, kuna aku ja mootor asuvad raami allosas. See muudab ratta kurvides üllatavalt stabiilseks ja kergesti kallutatavaks. Teine oluline aspekt on käigukasti ja siduri puudumine:
- Vasakpoolne tagapidur: Kuna sidurit pole, on tagapidur toodud sageli vasakule leistangi poolele (nagu jalgrattal). See võimaldab paremates kurvides hoida jalga stabiilselt ja kontrollida pidurdust käega, mis annab täiesti uue taseme ratta kontrollimisel.
- Vähem väsimust: Käiguvahetuse ja siduri liiigutuste puudumine tähendab, et sõitja füüsiline koormus on väiksem. Sa saad keskenduda ainult trajektoori valikule ja pidurduspunktidele.
Vaikus kui strateegiline eelis
Müra on motospordi üks suurimaid vaenlasi tänapäeva tiheasustusega maailmas. Krossirajad suletakse, sest need segavad naabreid. Siin on elektriratas vaieldamatu võitja. Meie testi käigus sõitsime metsarajal, mis asus elamute läheduses, ning keegi ei tulnud kurtma.
See “stealth” režiim avab täiesti uued võimalused. Ootamatult on võimalik luua treeningrada oma tagaaeda või sõita eramaadel (omaniku loal), ilma et kilomeetrite kaugusele kostuv mürin kedagi häiriks. Samas on vaikusel ka oma pahupool – metsas liikudes ei kuule matkajad või loomad sind tulemas, mis nõuab sõitjalt suuremat tähelepanu ja vastutustunnet.
Hooldus: Kas tõesti nii lihtne?
Bensiinimootoriga krossiratas on kapriisne masin. Õlivahetused iga paari tunni tagant, õhufiltri pesemine pärast iga sõitu, klappide reguleerimine ja kolvivahetused on rutiin. Elektriratta puhul kukub see nimekiri drastiliselt kokku.
Mida enam tegema ei pea:
- Ei mingit õlivahetust ega õlifiltreid.
- Ei mingit õhufiltri pesemist ja õlitamist (see on paljude sõitjate jaoks suurim võit).
- Puudub vajadus reguleerida karburaatorit või sissepritset vastavalt ilmastikule.
- Kuna mootoril on vähem liikuvaid osi, on kapitaalremondi vajadus harv.
Siiski ei ole ratas täiesti hooldusvaba. Kett, hammasrattad, piduriklotsid ja rehvid kuluvad endiselt. Samuti vajab tähelepanu vedrustus. Kuid võrreldes bensiinimootoriga säästab elektriratas aastas kümneid, kui mitte sadu töötunde ja märkimisväärse summa varuosade arvelt.
Suurim komistuskivi: Sõiduulatus ja laadimine
Kõik eelnev kõlab suurepäraselt, kuid jõuame nüüd punkti, kus bensiinimootor lööb endiselt lauale oma tugevaima kaardi – sõiduulatus. Meie testi käigus selgus, et elektriratta “paak” ei ole võrreldav bensiinikaga pikkadel distantsidel.
Krossirajal, kus sõidetakse intensiivseid 20-30 minutilisi ringe, ei ole probleem suur. Tipptasemel elektriratas peab vastu terve treeningusessiooni (heat’i), ja puhkepausi ajal saab seda kiirlaadijaga turgutada. Kuid olukord muutub drastiliselt, kui räägime kestvuskrossist või pikast endurost. Kui plaanis on minna sõpradega 3-4 tunniks sügavasse metsa või rappa müttama, on bensiinikas endiselt kuningas. Elektrirattaga pead arvestama aku mahutavusega ja naasmisega laadimispunkti. Bensiini saab pudeliga kaasa võtta ja metsas juurde valada, elektrit (veel) taskus kaasa ei kanna.
Aku kestvus sõltub drastiliselt sõidustiilist. Kõval pinnasel ökonoomselt sõites võib aku kesta tunde. Sügavas liivas või mudas, kus koormus on pidevalt maksimumi lähedal, võib aku tühjeneda isegi vähem kui tunniga.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Oleme kogunud kokku peamised küsimused, mis tekkisid nii meil endil kui ka teistel huvilistel testi vältel.
Kui kaua aku tegelikult vastu peab?
See on kõige keerulisem küsimus, sest vastus sõltub maastikust ja sõitjast. Agressiivse krossisõidu puhul tippvõimsusel võib arvestada umbes 35–50 minutiga. Rahulikumal metsasõidul (trail riding) võib aku kesta 2 kuni 4 tundi. Rusikareegel on: mida rohkem on gaas põhjas ja mida pehmem on pinnas, seda kiiremini aku tühjeneb.
Kas elektrirattaga tohib vees sõita?
Jah, kaasaegsed elektrikrossikad on ehitatud ilmastikukindlaks (IP-reitinguga). Nad taluvad vihma, pori ja lompide läbimist sama hästi kui bensiinirattad. Siiski ei ole soovitatav ratast täielikult uputada (nagu allveelaeva), kuid tavapärane pesu survepesuriga ja märgades oludes sõitmine on täiesti ohutu.
Kas vasakpoolse tagapiduriga harjub kiiresti?
Jah, üllatavalt kiiresti. Enamik sõitjaid harjub sellega paari tunniga. Alguses võib vasak käsi otsida sidurit, kuid kui aju on ümber lülitunud, annab käega pidurdamine palju täpsema tunnetuse kui parema jalaga pidurdamine, eriti rasketes oludes, kus jalg võib libiseda või olla tasakaalu hoidmiseks maas.
Kas aku vahetamine on kallis?
Jah, aku on ratta kalleim komponent, makstes sageli mitu tuhat eurot. Kuid tänapäevased liitium-ioon akud on loodud kestma sadu laadimistsükleid enne, kui nende mahtuvus märgatavalt väheneb. Harrastussõitja jaoks võib üks aku kesta aastaid, mis kompenseerib bensiini ja mootori varuosade kulud.
Kellele elektriline metsaline tegelikult sobib?
Pärast põhjalikku testimist on selge, et elektriline krossiratas ei ole enam tulevikumuusika, vaid tõsine olevik. Kas see asendab bensiinimootori täielikult? Veel mitte, ja mitte igaühe jaoks. Vastus sõltub sellest, milline sõitja sa oled.
Kui oled krossisõitja, kes treenib kindlatel radadel ja teeb 20-minutilisi sõite, on elektriratas fantastiline valik. See on kiirem, vajab vähem hooldust ja võimaldab keskenduda puhtale sõidutehnikale. Samuti on see ideaalne valik neile, kes elavad linna lähedal ja tahavad sõita ilma naabreid häirimata.
Kui aga sinu kirg on pikkade distantsidega enduro, rännakud sügavates metsades kaugel tsivilisatsioonist või mitmepäevased matkad, jääb elektriratas hätta just laadimisvõimaluste puudumise tõttu. Selles segmendis on 2-taktilised ja 4-taktilised bensiinirattad endiselt asendamatud tööloomad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et elektriline krossiratas on tulnud, et jääda. See pakub sõiduelamust, mis on kohati isegi teravam ja nauditavam kui bensiinirattal. Küsimus pole enam selles, kas elekter suudab bensiini asendada jõudluses – see on juba tehtud. Küsimus on nüüd vaid energiasalvestuse mahtuvuses ja hinnas. Kuid igaühele, kes otsib uut emotsiooni ja vähem mutrivõtmega vehkimist garaažis, on elektriline variant kaalumist väärt investeering.
