Kaasaegsed diiselmootoriga autod on tuntud oma ökonoomsuse ja suure pöördemomendi poolest, mis teeb neist suurepärased sõiduvahendid pikkadeks distantsideks. Kuid koos karmistuvate keskkonnanõuetega on nende ehitus muutunud üha keerukamaks. Üks enim peavalu ja rahalist kulu tekitav komponent modernse diiselauto juures on DPF (Diesel Particulate Filter) ehk tahmafilter. Paljud autoomanikud puutuvad sellega kokku alles siis, kui armatuurlaual süttib hoiatustuli või auto kaotab järsult võimsust. Ometi on tegemist süsteemiga, mille eluiga saab teadliku käitumisega märkimisväärselt pikendada, vältides seeläbi remondiarveid, mis võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Selleks, et mõista, kuidas oma autot hoida, tuleb esmalt süveneda sellesse, kuidas see keeruline puhastussüsteem tegelikult töötab ja mis on selle suurimad vaenlased.
Mis on DPF ja miks see tänapäeva autodel kohustuslik on?
Tahmafilter on heitgaasisüsteemi osa, mille peamine ülesanne on püüda kinni diislikütuse põlemisel tekkivad tahmaosakesed, et need ei satuks välisõhku. Need mikroskoopilised osakesed on tervisele kahjulikud, olles seotud mitmete hingamisteede haigustega. Alates Euro 5 heitmenormide kehtestamisest on tahmafilter muutunud diiselautodel sisuliselt kohustuslikuks standardiks.
Tehniliselt kujutab filter endast keraamilist kärgstruktuuri, mis on paigutatud metallist korpusesse. Heitgaasid surutakse läbi selle struktuuri poorsete seinte, kuhu tahm kinni jääb. Aja jooksul filter täitub ning auto peab sooritama protsessi, mida nimetatakse regeneratsiooniks ehk filtri puhtaks põletamiseks. Just selle protsessi mõistmine või mittemõistmine ongi enamasti kurja juureks, miks filtrid ummistuvad.
Regeneratsiooniprotsessid: Passiivne ja aktiivne põletus
Et tahmafilter ei ummistuks täielikult, peab auto kogunenud tahma tuhaks põletama. See nõuab väga kõrget temperatuuri (umbes 600 kraadi Celsiust). Eristatakse kahte peamist regeneratsiooni tüüpi:
- Passiivne regeneratsioon: See toimub loomulikult maanteesõidul, kui mootor töötab piisavalt suure koormusega ja heitgaaside temperatuur tõuseb iseenesest piisavalt kõrgele, et tahm ära põletada. See on filtri tervise seisukohalt parim viis puhastumiseks, kuna see ei nõua mootori ajult (ECU) eraldi sekkumist.
- Aktiivne regeneratsioon: Kui auto sõidab peamiselt linnas ja heitgaaside temperatuur ei tõuse piisavalt, tuvastab auto andurite abil, et filtri vasturõhk on liiga suur (filter on täis). Mootori aju sekkub protsessi, pritsides silindritesse lisakütust väljalasketakti ajal või kasutades spetsiaalset pihustit väljalasketorustikus. See tõstab kunstlikult heitgaaside temperatuuri, et tahm ära põletada.
Probleemid tekivad tavaliselt just aktiivse regeneratsiooni käigus. Kui juht suretab mootori välja ajal, mil põletusprotsess on pooleli (näiteks jõudes lühikese linnasõidu lõpus sihtkohta), jääb filter puhastamata. Korduvad katkestused viivad filtri lõpliku ummistumiseni.
Linnasõit on diiselauto suurim vaenlane
Kõige sagedasem põhjus, miks tahmafilter lakkab töötamast, on auto kasutusotstarbele mittevastav sõidustiil. Diiselmootorid on loodud pikkadeks sõitudeks. Kui autot kasutatakse peamiselt lühikesteks otsteks (“poodi ja tagasi” režiim), ei saavuta mootor ega heitgaasisüsteem vajalikku töötemperatuuri.
Lühikestel sõitudel tekib mootoris rohkem tahma, kuna põlemine pole külma mootoriga optimaalne. Samal ajal ei teki võimalust passiivseks regeneratsiooniks ning aktiivne regeneratsioon katkestatakse pidevalt. Tulemuseks on nõiaring: tahma tekib rohkem, aga põletada seda ei saa. Lõpuks süttib armatuuris DPF-i hoiatustuli, mis nõuab juba sundpõletust teeninduses või halvemal juhul filtri vahetust.
Mootoriõli ja kütuse kvaliteedi kriitiline roll
Paljud autoomanikud ei tea, et tahmafiltri eluiga sõltub otseselt kasutatavast mootoriõlist. DPF-iga varustatud autodes tohib kasutada ainult spetsiaalset Low SAPS (madala väävli-, tuha- ja fosforisisaldusega) õli.
Miks see oluline on? Mootori töö käigus satub paratamatult väike kogus õli põlemiskambrisse ja sealt edasi heitgaasisüsteemi. Tavaline õli sisaldab lisandeid, mis põledes tekitavad tuhka. Erinevalt tahmast, mida saab filtrist välja põletada, on tuhk jääkaine, mis ei põle. Tuhk ladestub filtri kärgstruktuuri ja vähendab selle mahtuvust jäädavalt. Vale õli kasutamine võib uue tahmafiltri rikkuda juba mõne kümne tuhande kilomeetriga.
Samuti mängib rolli kütuse kvaliteet. Ebakvaliteetne kütus tekitab põlemisel rohkem tahma, koormates filtrit liigselt. Lisaks tasub olla ettevaatlik universaalsete kütuselisanditega – mõned neist võivad küll pihusteid puhastada, kuid tekitada põlemisjääke, mis on DPF-ile kahjulikud.
Tehnilised rikked, mis hävitavad tahmafiltri
Sageli ei ole ummistunud filter mitte probleemi põhjus, vaid tagajärg. Kui auto muud süsteemid ei tööta korrektselt, on tahmafiltri ummistumine vältimatu. Kõige kriitilisemad komponendid on:
- EGR klapp (Exhaust Gas Recirculation): EGR suunab osa heitgaase tagasi mootorisse, et vähendada lämmastikoksiidide teket. Kui see klapp jääb avatud asendisse kinni, saab mootor liiga palju heitgaase ja liiga vähe puhast õhku, mis tekitab tohutult tahma. See ummistab filtri väga kiiresti.
- Turbo ja sisselaske lekked: Kui turbo laseb õli sisselaskesse või kui lõdvikutes on praod, on küttesegu vale (liiga rikas). See toob kaasa musta suitsu ja tahmafiltri ülekoormuse.
- Termostaat ja eelsüüteküünlad: Paljud autod ei alusta regeneratsiooniprotsessi, kui mootori temperatuur pole saavutanud normi (vigane termostaat) või kui eelsüüteküünlad on läbi (mõned süsteemid kasutavad neid põlemistemperatuuri tõstmiseks).
Ennetav hooldus ja “tervisesõidud”
Parim viis tahmafiltri eluea pikendamiseks on ennetus. Kui sõidate peamiselt linnas, peaksite vähemalt kord kahe nädala jooksul tegema pikema maanteesõidu. See ei tähenda kihutamist, vaid stabiilset sõitu.
Soovituslik on sõita maanteel umbes 20–30 minutit nii, et mootori pöörded oleksid vahemikus 2000–2500 pööret minutis. See tagab piisava heitgaaside temperatuuri passiivseks põletuseks. Automaatkäigukasti puhul võib olla vajalik lülitada sisse sportrežiim või valida käsitsi madalam käik, et hoida pöördeid vajalikul tasemel, kuna ökonoomsed automaatkastid hoiavad pöördeid liiga madalal.
Jälgige ka auto käitumist. Kui märkate, et tühikäigupöörded on tavalisest kõrgemad, start/stop süsteem ei toimi ja ventilaator töötab valjult, on tõenäoliselt käimas aktiivne regeneratsioon. Võimalusel ärge suretage mootorit välja, vaid sõitke veel mõni ring, kuni protsess on lõppenud.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas DPF-i pesemine on mõistlik alternatiiv uue ostmisele?
Jah, kvaliteetne masinpesu (mitte lihtsalt survepesuriga loputamine) võib taastada filtri töövõime kuni 95% ulatuses. Spetsiaalsed seadmed pesevad välja nii tahma kui ka sinna kogunenud tuha. See on kordades odavam kui uue originaalfiltri ostmine. Siiski tuleb enne pesu veenduda, et keraamiline sisu poleks sulanud ega pragunenud.
Mida tähendab, kui õli tase mootoris tõuseb?
See on ohtlik märk. Kui aktiivne regeneratsioon katkestatakse korduvalt, valgub silindritesse pritsitud lisakütus, mis ei jõudnud põleda, karterisse ja seguneb mootoriõliga. See vedeldab õli, halvendades selle määrimisomadusi, ja võib viia mootori kokkujooksmiseni ehk “kotti minemiseni”. Kui märkate õlitaseme tõusu, tuleb koheselt vahetada õli ja teostada diagnostika.
Kas ma võin lihtsalt tahmafiltri eemaldada?
Füüsiline eemaldamine ja ajust välja programmeerimine on tehniliselt võimalik, kuid see on ebaseaduslik. Eestis ja kogu Euroopas on DPF-i eemaldamine keelatud. Eemaldatud filtriga auto ei läbi tehnoülevaatust, see saastab keskkonda ja võib välismaale reisides tuua kaasa hiigeltrahve või auto arestimise.
Kui palju maksab tahmafiltri vahetus?
Hind sõltub automargist. B-varuosa filtrid võivad maksta 300–800 eurot, kuid nende eluiga on sageli lühem ja pooride struktuur ebaefektiivsem. Originaalfiltrid maksavad tavaliselt 1000–2500 eurot, mõnel luksusmargil isegi rohkem. Seetõttu ongi filtri hoidmine majanduslikult nii oluline.
Tehnoülevaatus ja järelturuväärtus
Viimastel aastatel on tehnoülevaatuspunktide kontrollimeetodid muutunud oluliselt rangemaks. Uued tahmaosakeste lugejad suudavad tuvastada ka kõige väiksemaid lekkeid või filtri puudumist, mida varem kasutatud suitsususe mõõtjad ei näinud. Auto, millel on DPF eemaldatud või tühjaks löödud, ei saa enam ülevaatuselt läbi ilma kuluka taastamiseta.
See aspekt mõjutab otseselt ka auto järelturuväärtust. Ostjad on muutunud teadlikumaks ja kontrollivad enne ostu sageli summuti otsa puhtust – töökorras DPF-iga autol peaks summuti sisekülg olema sisuliselt puhas, mitte kaetud paksu musta nõega. “Tuunitud” ja eemaldatud filtriga sõiduk on järelturul muutumas pigem riskantseks varaks kui eeliseks, kuna uuel omanikul lasub kohustus viia auto vastavusse tehasenõuetega. Seega on tahmafiltri eest hoolitsemine investeering mitte ainult hetkelisesse sõidumugavusse, vaid ka auto väärtuse säilimisse pikas perspektiivis.
