Sügis-talvisel perioodil muutub Eestis liiklemine tõeliseks proovikiviks nii kogenud autojuhtidele kui ka algajatele. Kui päevad jäävad lühemaks ning pimedus saabub juba pärastlõunal, muutub auto valgustusseadmete seisukord üheks kriitilisemaks teguriks liiklusohutuses. Politsei- ja Piirivalveamet on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et pelgalt tulede põlemisest ei piisa – need peavad olema ka korrektselt suunatud ja reguleeritud. Ebaõigesti näitavad esituled on “vaikne tapja”, mis võib jätta autojuhi ilma elutähtsatest reaktsioonisekunditest või pimestada vastutulijat sedavõrd, et tagajärjeks on laupkokkupõrge või teelt väljasõit.
Miks on valesti reguleeritud tuled ohtlikumad kui arvatakse?
Paljud autojuhid eksivad arvates, et kui tee on valgustatud, on kõik korras. Tegelikkuses on tulede valgusvihu geomeetria täppisteadus. Probleem jaguneb laias laastus kaheks: tuled näitavad kas liiga kõrgele või liiga madalale. Mõlemal juhul on tagajärjed tõsised, kuid erineva iseloomuga.
Kui tuled on reguleeritud liiga kõrgele, muutub auto sisuliselt liikuvaks prožektoriks, mis pimestab vastutulevaid juhte. Uuringud on näidanud, et ootamatu ere valgus võib pimedas sõitva juhi nägemisvõime taastumist aeglustada mitu sekundit. Kiirusel 90 km/h läbib auto sekundis 25 meetrit. See tähendab, et pimestatud juht sõidab sadu meetreid sisuliselt “pimesi”. Lisaks vastutulijatele häirib see ka eessõitjaid, peegeldudes tagasivaatepeeglitest otse silma.
Vastupidine olukord, kus tuled näitavad liiga madalale, on ohtlik eelkõige juhile endale. Korrektselt reguleeritud lähituled peaksid valgustama teed vähemalt 40–50 meetri ulatuses. Kui valgusvihk langeb järsult maha vaid 20 meetri kaugusel, väheneb reaktsiooniaeg drastiliselt. Olukorras, kus teele astub helkurita jalakäija või jookseb metsloom, märkab juht takistust alles siis, kui kokkupõrge on vältimatu. Füüsikaseaduste vastu ei saa – pidurdusteekond maanteekiirusel ületab selgelt valgustatud ala pikkust.
Levinumad põhjused, miks valgusvihk paigast nihkub
Tulede vale asend ei teki tavaliselt iseenesest, vaid on tingitud kindlatest tehnilistest põhjustest või inimlikust eksitusest. Kõige sagedasem põhjus on paradoksaalsel kombel autoomaniku enda hoolikus – ehk pirnivahetus. Tänapäeva autode esilaternad on sageli keerulise ligipääsuga ja pirni pessa asetamine nõuab täpsust.
- Pirni vale asend pesas: Kui halogeenpirn ei istu pesas korrektselt või on paigaldatud kerge nurga all, muutub kogu reflektori tööprintsiip. Tulemuseks on hajus valgusvihk, mis ei oma selget piirjoont (cut-off line) ja pimestab teisi liiklejaid.
- Amortiseerunud veermik: Auto vedrustuse vajumine või amortisaatorite kulumine muudab sõiduki asendit teepinna suhtes. Isegi paarikraadine kaldenurga muutus kere asendis tähendab kümnete meetrite pikkust erinevust valgusvihu lõpp-punktis.
- Avariijärgsed deformatsioonid: Isegi väike “kõks” parklas, mis stanget vaid kriimustab, võib purustada tulede kinnituskõrvad või nihutada laterna asendit piisavalt, et valgusvihk oleks rikutud.
- Koormuskorrektori mittekasutamine: Vanematel ja lihtsamatel autodel on salongis manuaalne tulede regulaator. Kui pagasiruum on raskeid asju täis või tagaistmel on kolm reisijat, tõuseb auto nina üles. Kui juht unustab regulaatorit kasutada, on tulemuseks vastutulijate pimestamine.
Kaasaegsed tehnoloogiad ja nende varjatud vead
Tehnoloogia areng on toonud meile ksenoon- (HID) ja LED-tuled, mis pakuvad halogeenidega võrreldes kordades paremat valgustatust. Kuid suurema valgusjõuga kaasneb ka suurem vastutus. Seaduse järgi peavad suure valgusjõuga ksenoon- ja LED-laternad olema varustatud automaatse kõrgusregulaatoriga. See süsteem peaks teoreetiliselt välistama inimliku eksimuse ja hoidma tuled alati õigel kõrgusel, sõltumata auto koormast.
Praktikas on aga automaatsed süsteemid altid riketele. Automaatregulaatori andurid asuvad tavaliselt auto põhja all, kinnitatuna õõtshoobade külge. Need on pidevalt avatud soolale, porile ja niiskusele. Tulemuseks on sageli kinni roostetanud hoovastik või riknenud elektroonika. Ohtlik on seejuures asjaolu, et paljudel juhtudel fikseerib süsteem rikke korral tuled kõige madalamasse asendisse (turvarežiim), muutes öise sõidu sisuliselt võimatuks, või jäävad tuled asendisse, kus need olid enne riket.
Eraldi teema on järelturu LED-pirnide paigaldamine halogeenlaternatesse. Politsei ja tehnoülevaatajad suhtuvad sellesse väga rangelt. Halogeenpirni jaoks loodud reflektor ei suuda LED-elemendi valgust korrektselt suunata. Tulemuseks on tihti ebamäärane valguslaik, mis on küll väga ere, kuid ei valgusta teed vajalikult kauguselt ning pimestab teisi liiklejaid sadu kordi tugevamalt kui tavaline pirn.
Kuidas kontrollida ja reguleerida tulesid?
Kõige kindlam viis veenduda oma auto tulede korrasolekus on külastada tehnoülevaatuspunkti või autoteenindust, kus on olemas spetsiaalne seade – reguloskoop. See aparaat võimaldab täpselt mõõta valgusvihu langemisnurka ja intensiivsust. Eestis on sügisesel perioodil sageli kampaaniad, kus tulesid saab kontrollida tasuta.
Siiski saab esmase kontrolli teha ka kodustes tingimustes, kasutades n-ö “seina meetodit”:
- Sõida autoga tasasele pinnale, ninaga risti vastu seina (umbes 5-10 meetri kaugusele).
- Lülita sisse lähituled. Seinale peaks tekkima selge valguspiir.
- Euroopa liikluse jaoks mõeldud tuledel peab valgusvihk olema asümmeetriline: vasak pool (vastutulijate pool) on madalam ja parem pool (teepeenra pool) tõuseb nurga all ülespoole.
- Kui valguslaigud on ebamäärased, asuvad erinevatel kõrgustel (eeldusel, et auto on tasasel pinnal) või on valguspiir hajus, on see selge märk vajadusest pöörduda spetsialisti poole.
Oluline on meeles pidada, et kodune “seina peal kruttimine” on vaid hädaabinõu. Täpset kaldenurka (tavaliselt 1,0% või 1,2%) on silma järgi peaaegu võimatu saavutada.
Udutuled – millal on nende kasutamine õigustatud?
Lisaks valesti reguleeritud põhituledel on Eesti liikluses suureks probleemiks eesmiste udutulede väärkasutus. Liiklusseadus on siinkohal ühene: eesmisi udutulesid võib kasutada ainult sõidul udust või sajust põhjustatud halva nähtavuse korral. See tähendab, et kerge vihmasadu või lihtsalt pime aeg ei ole põhjus udutulede sisselülitamiseks.
Levinud on eksiarvamus, et udutuled parandavad nähtavust igas olukorras. Tegelikkuses valgustavad udutuled vaid auto vahetut esist (umbes 5–10 meetrit). Maanteekiirusel sõites tõmbab see eredalt valgustatud laik juhi tähelepanu auto nina ette, mille tulemusena halveneb silma võime näha kaugemale pimedusse, kus tegelikud ohud (metsloomad, takistused) asuvad. Lisaks tekitavad märjal asfaldil põlevad udutuled tugeva peegelduse (“valgusmüra”), mis häirib vastutulevaid juhte.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin ise vahetada oma auto halogeenpirnid LED-ide vastu?
Üldjuhul ei. Eestis on lubatud kasutada vaid selliseid valgusallikaid, mis on konkreetse laterna jaoks tootja poolt ette nähtud ja omavad vastavat tüübikinnitust. Kui latern on mõeldud halogeenpirnile (tähis H), siis LED-pirni paigaldamine on seadusevastane ja ohtlik, kuna valgusvihk ei ole enam korrektne. Erandiks on vaid kindlad sertifitseeritud retrofit lahendused kindlatele automudelitele, kuid need on haruldased.
Kui tihti peaks tulesid reguleerima?
Soovituslik on tulesid kontrollida vähemalt kord aastas, eelistatult sügisel enne pimeda aja saabumist. Kindlasti tuleb reguleerimine ette võtta pärast iga pirnivahetust, esiosa avariid või veermiku remonti (nt amortisaatorite vahetust).
Mis on karistus valesti reguleeritud või ebaseaduslike tulede eest?
Politsei võib määrata rahatrahvi, kuid veelgi tõsisem tagajärg on korduvülevaatusele saatmine. Kui avastatakse ohtlik viga (nt pimestavad LED-id halogeenlaternates), on politseil õigus sõiduki kasutamine keelata kuni vea kõrvaldamiseni.
Miks mu auto tuled näitavad hästi, aga ma ikka ei näe korralikult?
Võimalik, et tulede reguleering on korras, kuid probleem on laterna klaasides või reflektoris. Tuhmunud, kriimustatud või “piimjaks” muutunud plastikklaasid neelavad suure osa valgusest. Samuti võivad vanad ksenoonpirnid kaotada oma valgustugevust (“ära põleda”) ja muutuda tooni poolest lillakaks.
Tulede klaaside hooldus ja taastamine
Lisaks reguleerimisele mängib valgustuse efektiivsuses kriitilist rolli laterna klaasi ehk hajutiklaasi füüsiline seisukord. Tänapäeva autodel on tuleklaasid valmistatud polükarbonaadist, mis on küll purunemiskindel, kuid väga vastuvõtlik UV-kiirgusele ja mehaanilistele kahjustustele. Aastate jooksul muudab päike, teedelt lenduv liiv ja keemilised pesuained klaasi pinna matiks ja kollakaks. Oksüdeerunud kiht toimib filtrina, mis võib vähendada teepinnale jõudvat valgust isegi kuni 50% võrra.
Õnneks on tuhmunud tuleklaasid enamasti taastatavad. Poleerimine on efektiivne ja soodne viis nähtavuse parandamiseks. Protsess hõlmab kahjustatud kihi mahalihvimist erineva karedusega lihvpaberitega ning seejärel pinna poleerimist spetsiaalsete pastadega kuni kristalse selguseni. Siiski on siin üks oluline nüanss: pärast lihvimist on tehasest paigaldatud UV-kaitsekiht eemaldatud. Kui taastatud tuld uuesti ei kaitsta (kas spetsiaalse laki, keraamilise vaha või kaitsekilega), muutub see kollaseks uuesti juba mõne kuu möödudes. Seega on kvaliteetne taastamine mitmeetapiline protsess, mis tagab pikaajalise tulemuse ja ohutu sõidu.
