Iga autojuht teab, et sõiduki tehniline seisukord on liiklusohutuse nurgakivi, kuid sageli pööratakse liiga palju tähelepanu mootori häälele või kere läikimisele, jättes unarusse ainsa komponendi, mis autot tegelikult teega ühendab – rehvid. Sinu auto võib omada kõige moodsamaid juhiabisüsteeme, võimsaid pidureid ja suurepärast vedrustust, kuid kui rehvid on kulunud ning ei suuda luua piisavat hõõrdumist teekattega, muutuvad kõik need süsteemid kriitilises olukorras kasutuks. Eestis, kus ilmastikuolud on heitlikud ja teekatted varieeruvad kuivast asfaldist kuni lobjakase jääni, on rehvimustri sügavus sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Selles artiklis vaatame süvitsi, millised on seadusega nõutud miinimumid, miks eksperdid soovitavad enamat ja kuidas oma rehvide seisukorda õigesti hinnata.
Eesti seadusandlus: mis on kohustuslik miinimum?
Eestis kehtiv liiklusseadus ja mootorsõiduki tehnonõuded panevad paika konkreetsed piirid, millest madalama mustrisügavusega rehvidega sõitmine on keelatud. Need nõuded on kehtestatud selleks, et tagada minimaalnegi juhitavus, kuid tasub meeles pidada, et seaduslik miinimum ei tähenda alati maksimaalset turvalisust.
Sõiduautode (M1 kategooria) puhul kehtivad järgmised nõuded:
- Suverehvid: Minimaalne lubatud mustri jääksügavus on 1,6 millimeetrit.
- Talverehvid: Minimaalne lubatud mustri jääksügavus on 3,0 millimeetrit.
Oluline on märkida, et need numbrid kehtivad rehvi kulumispinna keskosas. Samuti on oluline teada talverehvide kasutamise ajavahemikke. Eestis on talverehvid kohustuslikud 1. detsembrist kuni 1. märtsini, kuid naastudeta talverehvidega ehk lamellrehvidega tohib sõita aastaringselt. Naastrehvide kasutamine on lubatud tavapäraselt 15. oktoobrist kuni 31. märtsini, kuid erandkorras võidakse neid perioode ilmastikuolude tõttu pikendada.
Miks seaduslik miinimum ei ole alati piisav?
Kuigi 1,6 mm suvel ja 3,0 mm talvel on seaduse silmis “piisav”, on rehvieksperdid, autokoolitajad ja rehvitootjad ühel meelel: need piirid on ohutuse seisukohalt juba kriitilises tsoonis. Põhjus peitub füüsikas ja vee ning lobjaka ärajuhtimises rehvi alt.
Uue suverehvi mustrisügavus on tavaliselt umbes 8 mm. Kulumise käigus väheneb rehvi võime vett teepinnalt kõrvale juhtida. Kui mustri sügavus langeb alla 3-4 millimeetri, pikeneb pidurdusteekond märjal teel drastiliselt ja suureneb vesiliu oht.
Pidurdusteekonna erinevused
Katsed on näidanud ehmatavaid erinevusi. Sõites märjal asfaldil kiirusega 80 km/h, võib uue rehviga auto pidurdusteekond olla näiteks 42 meetrit. Kulunud rehviga (1,6 mm) võib sama auto pidurdusteekond venida üle 60 meetri. See ligi 20-meetrine vahe on piisav, et põhjustada raske liiklusõnnetus. Seetõttu soovitavad eksperdid vahetada suverehvid välja juba siis, kui jääk on 3–4 mm, ja talverehvid, kui jääk on 4–5 mm.
Vesiliug: varjatud oht vihmase ilmaga
Üks ohtlikumaid nähtusi, millega autojuht võib kokku puutuda, on vesiliug (inglise keeles aquaplaning). See tekib siis, kui rehvi mustri sooned ei suuda enam piisavalt kiiresti vett rehvi alt välja juhtida. Selle tulemusena moodustub rehvi ja teepinna vahele veekiil ning auto kaotab täielikult kontakti teega. Rool muutub kergeks ja auto juhitamatuks.
Mida sügavam on rehvimuster, seda rohkem vett suudab see sekundis kõrvale juhtida. Näiteks kiirusel 90 km/h peab rehv suutma eemaldada mitu liitrit vett sekundis. Kui muster on kulunud miinimumini (1,6 mm), tekib vesiliug oluliselt madalamatel kiirustel kui uue rehviga. Eriti ohtlik on see Eesti sügiseste vihmade ajal, kus roopad on vett täis.
Kuidas õigesti mõõta rehvimustri sügavust?
Rehvi seisukorra hindamine ei tohiks olla pelgalt visuaalne vaatlus kaugelt. Mustri sügavuse mõõtmiseks on mitmeid viise, alates professionaalsetest tööriistadest kuni käepäraste vahenditeni.
1. Spetsiaalne sügavusmõõdik
Kõige täpsema tulemuse annab rehvimustri sügavusmõõdik. Need on saadaval igas autopoes ja tanklas ning võivad olla kas lihtsad mehaanilised skaalaga pulgad või digitaalsed seadmed. Mõõtmisel tuleb seade asetada rehvi peasoone (mitte küljemustri) põhja ja vaadata näitu.
2. Kulumisindikaatorid (TWI)
Enamikul kaasaegsetel rehvidel on soontes väikesed kõrgendikud, mida nimetatakse kulumisindikaatoriteks ehk TWI (Tread Wear Indicator). Tavaliselt on need seatud 1,6 mm kõrgusele. Kui rehvi kulumispind on jõudnud nende indikaatoritega samale tasemele, on rehv juriidiliselt “sile” ja vajab kohest väljavahetamist. Talverehvidel võivad olla lisaindikaatorid, mis tähistavad 4 mm piiri.
3. Müntide kasutamine (hädaabivariant)
Kui spetsiaalset mõõdikut pole käepärast, saab kasutada münte, kuigi see pole kõige täpsem meetod:
- 2-eurone münt: Mündi hõbedane serv on ligikaudu 4 mm lai. Kui torkate mündi talverehvi mustrisse ja hõbedane serv on endiselt näha, on mustri sügavus alla 4 mm ja rehv ei pruugi enam talveoludes turvaline olla (kuigi võib olla juriidiliselt veel lubatud 3 mm piires).
NB! Mõõtmist tuleb teostada mitmest kohast: rehvi välisäärest, keskelt ja siseäärest. Kui kulumine on ebaühtlane, loeb kõige kulunum koht.
Ebaühtlane kulumine – märk tehnilistest probleemidest
Rehvimustri sügavuse mõõtmine annab aimu ka auto üldisest tehnilisest seisukorrast. Kui märkate, et rehv ei kulu ühtlaselt, on see selge signaal probleemist:
- Kulumine mõlemast servast, keskosa korralik: See viitab tavaliselt liiga madalale rehvirõhule. Tühja rehviga sõitmine suurendab kütusekulu, kuumutab rehvi üle ja halvendab juhitavust.
- Kulumine ainult keskelt: See on märk liiga kõrgest rehvirõhust. Rehv on “punnis” ja kontaktpind teega on vähenenud.
- Kulumine ainult ühelt poolt (sise- või väliskülg): See viitab peaaegu alati veermiku geomeetria probleemidele (sillasuhted paigast ära). Vajalik on sillastend.
- Laiguline kulumine: Võib viidata kulunud amortisaatoritele või ebakvaliteetsele rehvi balansseerimisele.
Rehvi vanus: mitte ainult muster ei loe
Tihti unustatakse, et rehvimustri sügavus ei ole ainus kriteerium. Rehv on valmistatud kummisegust, mis ajas vananeb, muutub kõvaks ja rabedaks. Isegi kui 10 aastat garaažis seisnud autol on rehvimustrit 8 mm, on need rehvid liikluses ohtlikud, sest kõva kumm ei haaku asfaldiga, eriti märja või külma ilmaga.
Rehvi vanust saab kontrollida küljel oleva DOT-koodi järgi. Koodi neli viimast numbrit näitavad tootmise aega. Näiteks “3220” tähendab, et rehv toodeti 2020. aasta 32. nädalal. Üldine soovitus on mitte kasutada rehve, mis on vanemad kui 5–6 aastat, isegi kui muster on korralik. 10 aastat on absoluutne maksimumpiir, mida paljud tootjad soovitavad vältida.
Karistused ja kindlustusjuhtumid
Sõitmine kulunud rehvidega ei ole mitte ainult ohtlik, vaid ka kulukas. Politsei pöörab rehvide seisukorrale rutiinkontrollide ja kampaaniate (“Rehvid 2024” jms) käigus suurt tähelepanu.
Kui politsei tuvastab, et rehvimuster ei vasta nõuetele:
- Võidakse määrata rahatrahv.
- Sõiduk võidakse suunata erakorralisele ülevaatusele.
- Ohtlikult kulunud rehvide korral võidakse keelata sõiduki edasine kasutamine (sõidukeeld) kuni vigade likvideerimiseni.
Veelgi tõsisemad on tagajärjed liiklusõnnetuse korral. Kui olete põhjustanud avarii ja ekspertiis tuvastab, et teie auto rehvid ei vastanud nõuetele ning see võis olla õnnetuse toimumise või kahjude suuruse põhjuseks, on kindlustusfirmal õigus hüvitisest keelduda või esitada teile tagasinõue. See tähendab, et kaskokindlustus ei pruugi teie auto remonti kinni maksta ja liikluskindlustus võib nõuda kannatanule makstud summad teilt sisse.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas ma tohin suvel sõita talverehvidega, kui nende mustrisügavus on 3 mm?
Jah, seaduse järgi tohib Eestis suvel sõita naastrehvideta talverehvidega (lamellrehvidega), mille mustrisügavus on vähemalt 1,6 mm (nagu suverehvidel). Siiski ei ole see soovitatav, kuna talverehvi segu on suvel liiga pehme, pikendades pidurdusteekonda ja suurendades kütusekulu.
Kas haagisel peavad olema samad rehvid mis autol?
O1 kategooria haagisel (kerghaagis, täismass kuni 750 kg) ei ole talverehvid kohustuslikud, kuid on tungivalt soovituslikud, kui veokil on talverehvid. Pidurdav auto ja libisev haagis on väga ohtlik kombinatsioon. O2 kategooria haagisel (üle 750 kg) on talverehvid kohustuslikud samal perioodil kui autol.
Kas kõik neli rehvi peavad olema ühesuguse mustriga?
Seadus nõuab, et ühel teljel (vasak ja parem ratas) peavad olema sama tootja ja sama mustriga rehvid. Esi- ja tagateljel võivad rehvid erineda, kuid see ei ole soovitatav, kuna see võib muuta auto juhitavuse ettearvamatuks.
Millal on õige aeg naastrehvid alla panna?
Naastrehve tohib kasutada alates 15. oktoobrist. Kui aga ilmastikuolud muutuvad talviseks varem (lumi, lörts, jäide), on lubatud neid kasutada ka enne seda kuupäeva. Kohustuslik on talverehv (kas naast või lamell) alates 1. detsembrist.
Kuidas pikendada rehvide eluiga ja säästa raha?
Rehvide regulaarne hooldus on lihtsaim viis tagada nende pikaealisus ja säästa sadu eurosid uue komplekti arvelt. Esimene ja tähtsaim samm on rehvirõhu kontrollimine vähemalt kord kuus ja kindlasti enne pikemaid sõite või koorma vedamist. Õige rõhk tagab ühtlase kulumise ja optimaalse kütusekulu.
Teine oluline praktika on rehvide roteerimine ehk nende asukoha vahetamine autol. Kuna enamik autosid on esiveolised ja esirehvid teevad ära suurema töö (pööramine, pidurdamine, kiirendamine), kuluvad need kiiremini kui tagumised. Tõstes rehve regulaarselt (nt iga 10 000 km tagant) eest taha ja vastupidi, kulub kogu jooks ühtlaselt. Siiski tuleb jälgida rehvi pöörlemissuunda, kui see on mustriga määratud. Samuti on kriitilise tähtsusega sillahoolduse ja -reguleerimise teostamine vähemalt kord aastas või pärast suurest august läbisõitmist, et vältida geomeetria paigastminekut.
