Paljud autojuhid on kogenud seda hetkelist ärevustunnet, kui sõites läbi ristmiku märkavad nad ootamatut sähvatust või hakkavad hiljem juurdlema, kas foorituli oli ristmiku ületamise hetkel ikka veel kollane või juba punane. Ristmikukaamerad on Eesti liikluspildis olnud juba aastaid, kuid sellegipoolest ringleb nende tööpõhimõtete ja fikseeritavate rikkumiste ümber hulgaliselt müüte ja pooltõdesid. Levinud on arusaam, et need kaamerad püüavad kinni vaid punase tulega sõitjaid, kuid tegelikkuses on nende võimekus ja eesmärk märksa laiem. Politsei ja Transpordiameti andmetele tuginedes vaatame süvitsi sisse tehnoloogiasse, mis valvab meie ristmikke, ning selgitame detailselt, millised eksimused tegelikult trahviteateni viivad.
Kuidas ristmikukaamerad tehniliselt töötavad?
Et mõista, millal ja miks kaamera käivitub, tuleb esmalt aru saada selle tehnilisest ülesehitusest. Erinevalt tavalistest maanteedel asuvatest kiiruskaameratest, mis mõõdavad vaid sõiduki kiirust doppleri efekti või lasertehnoloogia abil, on ristmikukaamerad seotud keerukama süsteemiga. Enamik Eestis kasutatavaid ristmikukaameraid töötab koostöös asfaldisse paigaldatud anduritega (induktsioonil-silmustega) või täiustatud radaritega, mis jälgivad pidevalt liiklusvoogu ja fooritsükleid.
Süsteem on sünkroniseeritud valgusfoori kontrolleriga. See tähendab, et kaamera “teab” täpselt, millal süttib punane tuli. Rikkumise fikseerimine toimub tavaliselt kahes etapis:
- Esimene foto tehakse hetkel, mil sõiduk ületab stoppjoone ajal, mil fooris põleb keelav tuli. See pilt fikseerib rikkumise fakti ja sõiduki asukoha joone suhtes.
- Teine foto tehakse lühikese viivitusega, et jäädvustada sõiduki liikumine ristmikul. See on vajalik tõestamaks, et sõiduk ei peatunud lihtsalt meetri jagu vales kohas, vaid jätkas liikumist ristmikule, tekitades sellega liiklusohtliku olukorra.
Oluline on märkida, et kaamerad on seadistatud tegema vahet ka sõiduradadel. See tähendab, et kui ühel rajal põleb roheline (näiteks pöördeks) ja teisel punane (otsesõiduks), suudab süsteem eristada, millisel rajal sõitev auto rikkumise toime pani.
Punane tuli ja “kollasega lipsamine”
Kõige sagedasem rikkumine, mida ristmikukaamerad fikseerivad, on loomulikult foori keelava tule eiramine. Siinkohal tekib juhtidel tihti küsimus kollase tule kohta. Liiklusseadus ütleb selgelt, et kollane tuli on keelav tuli, välja arvatud juhul, kui sõiduk on ristmikule nii lähedal, et peatamine oleks ohtlik.
Politsei selgituste kohaselt on ristmikukaamerad seadistatud nii, et need ei käivitu kollase tule ajal. Süsteem aktiveerub alles hetkel, kui fooris süttib punane tuli. Tavaliselt on seadistatud ka mikroskoopiline viivitus (mõned millisekundid) pärast punase süttimist, et vältida vaieldavaid olukordi, kus tuli vahetus täpselt joone ületamise hetkel. Seega, kui kaamera tegi pildi, pidi fooris põlema juba kindlalt punane tuli.
Tüüpiline stsenaarium on olukord, kus juht lisab kollast tuld nähes gaasi, et “veel jõuda”, kuid ületab stoppjoone hetkel, mil tuli on juba vahetunud punaseks. See liigitatakse üheseks rikkumiseks, kuna kiirendamine kollase tulega on vastutustundetu ja ohtlik käitumine.
Kiiruseületamine ristmikel – varjatud oht
Vähem teadvustatud fakt on see, et paljud ristmikukaamerad on multifunktsionaalsed. Need ei jälgi ainult foorituledest kinnipidamist, vaid mõõdavad ka sõidukiirust, ja seda isegi rohelise tule faasis. Ristmikud on liikluses ühed ohtlikumad kohad ning sealne kiiruseületamine toob kaasa eriti raskeid tagajärgi kokkupõrgete korral.
Kui sõiduk ületab ristmikku rohelise tulega, kuid teeb seda lubatust suurema kiirusega, fikseerib kaamera rikkumise täpselt samamoodi nagu tavaline kiiruskaamera. See on paljudele juhtidele üllatuseks, kes saavad trahviteate “punase fooriga ristmiku kaamerast”, kuigi on kindlad, et sõitsid rohelisega. Trahviteatel on selgelt kirjas rikkumise tüüp – antud juhul siis lubatud sõidukiiruse ületamine.
Stoppjoone ületamine ja vasakpöörde dilemma
Üks tehnilisemaid ja vaidlusi tekitavamaid olukordi on seotud stoppjoonega. Liiklusseadus nõuab, et keelava tule korral tuleb peatuda stoppjoone ees. Mis saab aga siis, kui auto nina libiseb üle joone, kuid juht pidurdab kohe?
Kaamerad on häälestatud tuvastama liikumist. Kui andurid fikseerivad, et auto ületas stoppjoone punase tule ajal, tehakse pilt. Kui aga teisel fotol on näha, et auto on peatunud ega ole ristmikule välja sõitnud, vaadatakse olukord menetluskeskuses inimese poolt üle. Sellistel puhkudel võidakse trahvi mitte määrata, kui rikkumine oli tühine ja ohtu ei tekitatud, kuid seaduslik alus trahvimiseks on olemas ka stoppjoone ületamise eest.
Vasakpöörde sooritajad
Suurim hirm on juhtidel, kes on sõitnud ristmikule rohelise tulega vasakpööret ootama, kuid peavad seal seisma vastutuleva voo tõttu seni, kuni foor on juba punaseks läinud. Kas kaamera trahvib neid? Vastus on üldjuhul ei.
Ristmikukaamerad jälgivad sisenemist ristmikule (stoppjoone ületamist). Kui te olete juba ristmiku keskel (ületanud stoppjoone rohelisega) ja lõpetate manöövrit punase tule ajal, siis on see täiesti seaduslik ja vajalik ristmiku vabastamiseks. Andurid asuvad enne stoppjoont ja vahetult selle taga – kui te olete neist juba möödas, siis kaamera teid punase tule rikkujaks ei pea.
Nutiseadmed ja turvavarustus
Kaasaegne kaameratehnoloogia areneb kiiresti. Kuigi Eesti ristmikukaamerate esmane eesmärk on olnud punase tule ja kiiruse kontroll, on fotode kvaliteet tänapäeval piisavalt kõrge, et tuvastada ka muid rikkumisi. Menetlusprotsess on suuresti automatiseeritud, kuid teatud juhtudel, kui pilti kontrollib ametnik, võib ilmneda lisarikkumisi.
Kui fotolt on selgelt näha, et juhil on telefon kõrva eres või turvavöö on kinnitamata, on politseil õigus algatada menetlus ka nende rikkumiste osas. Siiski ei ole praegused ristmikukaamerad seadistatud automaatselt tuvastama telefoni kasutamist või turvavöö puudumist – see on pigem “kõrvalsaadus”, mis võib ilmneda fotode käsitsi kontrollimisel või rasketel juhtudel. Põhifookus püsib siiski foorituledel ja kiirusel.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) ristmikukaamerate kohta
Alljärgnevalt vastame kõige levinumatele küsimustele, mis autojuhtidel seoses ristmikukaameratega tekivad.
- Kas kaamera teeb pilti, kui ma teen punase tulega parempööret?
Jah, kui te ei peatu enne manöövrit. Isegi kui foori lisasektsioon (nn roheline nool) lubab sõita või ristmikul puudub keelav märk, tuleb punase põhifooriga esmalt stoppjoone taga täielikult peatuda ja veenduda ohutuses. Kui sõidate hooga läbi (nn “rulluv stopp”), fikseerib kaamera selle kui punase tule eiramise. - Mis saab, kui ma pean teed andma operatiivsõidukile?
Kui olete sunnitud punase tulega stoppjoone ületama, et lasta läbi kiirabi või politseiauto, teeb kaamera küll pildi, kuid trahvi ei järgne. Kõik fikseeritud rikkumised vaadatakse enne trahviotsuse saatmist üle. Ametnik näeb fotolt või videolt vilkuritega sõidukit ja tühistab menetluse. - Kas kaamera sähvatus on alati nähtav?
Enamasti kasutatakse tugevat välku, mis on inimsilmale selgelt nähtav isegi päeval. Siiski kasutatakse üha enam infrapunavälku ja uue põlvkonna kaameraid, mille sähvatus ei pruugi olla juhile märgatav, eriti valge ajal. Seega sähvatuse puudumine ei garanteeri, et rikkumist ei fikseeritud. - Kas mootorrattureid trahvitakse?
Jah. Ristmikukaamerad pildistavad sõidukit enamasti tagantpoolt või mõlemalt poolt, mis võimaldab fikseerida mootorratta registreerimisnumbri.
Menetlus ja inimlik faktor kontrollimisel
Levinud on eksiarvamus, et trahviotsuse teeb robot ja inimesel pole seal mingit rolli. Tegelikkuses on süsteem hübriidne. Automaatika teeb musta töö – tuvastab potentsiaalse rikkumise ja salvestab andmed. Seejärel saadetakse krüpteeritud andmepakett menetluskeskusesse.
Iga rikkumine, mis süsteemi poolt lipukesega märgistatakse, läbib valideerimise. Ametnikud kontrollivad fotode kvaliteeti ja sisu. Kontrollitakse, kas numbrimärk on loetav ja kas olukord vastab rikkumise tunnustele. Just selles etapis filtreeritakse välja eriolukorrad – näiteks kui ristmikul reguleeris liiklust politseinik, kes viipas juhile edasisõidu loa vaatamata punasele foorile, või kui toimus eelmainitud operatiivsõiduki läbilaskmine.
Kui ametnik on veendunud rikkumise toimumises, koostatakse trahviteade (enamasti hoiatustrahv), mis saadetakse sõiduki vastutavale kasutajale või omanikule. See protsess tagab, et tehnilised vead või keerulised liiklussituatsioonid ei tooks kaasa ebaõiglasi karistusi.
Ristmikukaamerate asukoha valiku põhimõtted
Ristmikukaameraid ei paigaldata linnapilti juhuslikult ega eesmärgiga riigikassat täita, vaid need asuvad strateegilistes punktides, mis on analüüsi põhjal tunnistatud liiklusohtlikeks. Asukoha valikul mängib rolli eelkõige inimkannatanutega liiklusõnnetuste statistika. Ristmikud, kus on toimunud rasked kokkupõrked küljelt (nn T-bone avariid) või kus jalakäijad on sageli ohus, on prioriteetsed.
Lisaks statistikale arvestatakse ka liiklusvoo intensiivsust ja rikkumiste sagedust prooviperioodidel. Huvitav on märkida, et kaamerate paigaldamine muudab sageli avariide iseloomu konkreetsel ristmikul. Kui varem olid sagedased rasked kokkupõrked ristmiku keskel, siis pärast kaamerate paigaldamist võivad veidi sageneda kergemad “plekimõlkimised” ehk tagant otsasõidud, kuna juhid pidurdavad kollast tuld nähes järsemalt. Siiski on raskete vigastustega õnnetuste arv kaameratega ristmikel drastiliselt vähenenud, mis tõestab meetme efektiivsust liiklusohutuse tagamisel.
