Riigi poolt konfiskeeritud sõidukite oksjonid on Eestis muutunud üha populaarsemaks viisiks soetada endale auto turuhinnast märgatavalt soodsamalt. Iga kord, kui uus partii sõidukeid enampakkumisele tuleb, tekib autohuviliste seas elevus, sest nimekirjast võib leida kõike alates kümneid aastaid vanadest tarbesõidukitest kuni vähekasutatud luksusautodeni. Need sõidukid on reeglina jõudnud riigi kätte läbi kohtutäiturite, pankrotihaldurite või politsei konfiskeerimistegevuse, mis tähendab, et nende eelmine elu on olnud kirju. Oksjoni algus märgib hetke, mil nii eraisikud kui ka ettevõtted saavad asuda pakkumisi tegema, kuid eduka tehingu sooritamiseks on vaja enamat kui vaid kiiret internetiühendust. Vaja on põhjalikku eeltööd ja riskide mõistmist.
Kuidas konfiskeeritud autode müügisüsteem toimib?
Eestis korraldatakse riiklikke oksjoneid peamiselt elektroonilises keskkonnas, mis tagab protsessi läbipaistvuse ja võimaldab osaleda huvilistel üle kogu riigi. Enamasti on müüjateks Maksu- ja Tolliamet, kohtutäiturid või pankrotihaldurid. Müüki paisatud vara, antud juhul autod, on tavaliselt konfiskeeritud kriminaalmenetluse käigus (näiteks joobes juhtimise eest) või võla katteks.
Süsteem on üles ehitatud klassikalise enampakkumise põhimõttel. Igale sõidukile määratakse alghind, mis on sageli turuhinnast madalam, et meelitada ligi ostjaid ja tagada vara kiire realiseerimine. Oksjonil on kindel algus- ja lõppaeg. Osalejad peavad end keskkonnas tuvastama, kasutades ID-kaarti, Mobiil-ID-d või Smart-ID-d, mis välistab anonüümsed ja vastutustundetud pakkumised.
Oluline on märkida, et riik ei tegele autode müügiga kasumi teenimise eesmärgil samal viisil nagu automüügiplatsid. Riigi eesmärk on vabastada hoiustamisplatsid, katta menetluskulud või hüvitada võlausaldajate nõuded. See dünaamika loobki soodsa pinnase headeks tehinguteks, kuid seab ostjale ka suurema vastutuse sõiduki seisukorra hindamisel.
Milliseid sõidukeid võib valikust leida?
Oksjonite valik on äärmiselt seinast seina ja sõltub sellest, millised menetlused on parasjagu lõpule jõudnud. Üldjuhul võib sõidukid jagada kolme suurde kategooriasse:
- Tavalised tarbesõidukid: Need on kõige levinumad – 10–15 aastat vanad keskklassi autod (Volkswagen, Toyota, Audi, Opel), mida on kasutatud igapäevasõitudeks. Nende seisukord varieerub heast kuni rahuldavani.
- Luksus- ja sportautod: Harvemini, kuid siiski regulaarselt, satub oksjonitele kalleid maastureid (BMW X-seeria, Porsche Cayenne) või sportautosid. Need on sageli konfiskeeritud maksupettuste või suuremate kriminaalasjade raames. Selliste autode puhul võib hinnavõit olla suurim, kuid ka remondikulud potentsiaalselt kõige kõrgemad.
- Projektid ja varuosadeks sobivad autod: Sellesse kategooriasse kuuluvad avariilised, tehniliselt mittekorras või väga halvas seisukorras sõidukid. Nende alghinnad võivad olla sümboolsed, ulatudes vahel vaid mõnesaja euroni.
Tasub tähele panna, et nimekirjas võib leiduda ka eksootikat, nagu mootorrattad, ATV-d, kaatrid või isegi rasketehnika. Seega ei ole oksjonikeskkond mõeldud ainult neile, kes otsivad sõiduautot.
Kriitiline samm: Sõiduki taustakontroll ja ülevaatus
Kõige suurem viga, mida algaja oksjonil osaleja teha saab, on pakkumise tegemine vaid piltide ja lühikirjelduse põhjal. Riiklikel oksjonitel kehtib reeglina põhimõte “ostetakse seisukorras, nagu on”. See tähendab, et hilisemaid pretensioone varjatud puuduste osas üldjuhul ei rahuldata. Garantii puudub.
Enne pakkumise tegemist tuleks kindlasti teha järgmist:
- VIN-koodi kontroll: Kasuta Transpordiameti e-teenindust ja Liikluskindlustuse Fondi (LKF) andmebaasi. See annab infot varasemate avariide, läbisõidu ajaloo ja tehniliste ülevaatuste kohta. Kui läbisõit on kahtlaselt väike või avariide ajalugu pikk, ole ettevaatlik.
- Füüsiline ülevaatus: Enamikul oksjonitel on määratud aeg, millal huvilised saavad autodega tutvuda. Kasuta seda võimalust. Kuigi proovisõit ei ole tavaliselt võimalik (autod võivad seista politsei parklas ilma kindlustuse ja ülevaatuseta), saab käivitada mootorit, kontrollida vedelike taset, uurida kere roostet ja vaadata salongi seisukorda.
- Võlgade ja piirangute kontroll: Kuigi kohtutäiturite müügi puhul peaksid varasemad keelumärked tehingu käigus kustuma, on äärmiselt oluline lugeda oksjoni tingimusi. Mõnikord võib autoga kaasneda kohustusi, millest ostja peab teadlik olema.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et paljud konfiskeeritud autod on seisnud kuid, vahel isegi aastaid, lageda taeva all. See tähendab, et pidurid võivad olla kinni roostetanud, aku tühi ja rehvid pragunenud. Need on kulud, mis tuleb koheselt ostuhinnale juurde arvestada.
Oksjoni protsess: Registreerimine ja tagatisraha
Oksjonil osalemiseks ei piisa vaid sisselogimisest. Tõsise huvi kinnitamiseks nõutakse reeglina tagatisraha tasumist. Tagatisraha suurus on tavaliselt protsent alghinnast või kindlaksmääratud summa (näiteks 10% alghinnast või 300 eurot).
Tagatisrahal on kaks eesmärki: see hoiab eemal “niisama uudistajad” ja tagab, et võitja tegelikult tehingu lõpule viib. Kui osaled oksjonil, kuid ei võida, kantakse tagatisraha sulle tagasi (tavaliselt mõne tööpäeva jooksul pärast oksjoni lõppu). Kui aga võidad oksjoni, arvestatakse see summa lõpphinnast maha.
Hoiatus: Kui teed võitvana pakkumise, kuid loobud hiljem ostust (näiteks ei suuda ülejäänud summat tasuda), jääd tagatisrahast ilma. See jääb menetluskulude katteks ja oksjon loetakse nurjunuks või pakutakse autot paremuselt teisele pakkujale.
FAQ – Korduma kippuvad küsimused
Kas eraisikud saavad oksjonil osaleda?
Jah, enamik riiklikke oksjoneid on avalikud ja avatud nii eraisikutele kui ka ettevõtetele. Piirangud võivad kehtida vaid spetsiifilistel juhtudel või võlgnikuga seotud isikutele.
Kas ma saan autoga proovisõitu teha?
Üldjuhul ei. Kuna paljudel konfiskeeritud autodel puudub kehtiv liikluskindlustus ja tehnoülevaatus ning need asuvad valvataval territooriumil, ei ole liikluses osalemine lubatud. Autot saab tavaliselt vaid kohapeal vaadelda ja mootorit käivitada.
Mis saab, kui autol on tehnilised rikked, mida kuulutuses polnud mainitud?
Riiklikel sundmüügi oksjonitel müüakse vara põhimõttel “nagu on” (as is). See tähendab, et müüja ei vastuta varjatud puuduste eest. Ostja kohustus on veenduda vara seisukorras enne pakkumise tegemist. Hilisemaid pretensioone ei rahuldata.
Kui kiiresti peab auto eest tasuma?
Maksetähtajad on tavaliselt lühikesed. Enamasti tuleb kogu summa tasuda koheselt või paari päeva jooksul pärast oksjoni lõppu. Liisingu kasutamine on keeruline ja eeldab eelnevat kokkulepet liisinguandjaga ning oksjonikorraldaja nõusolekut, seega eelistatakse kohest väljaostu.
Kas välismaalased võivad osaleda?
Jah, kui neil on võimalik end oksjonikeskkonnas autentselt tuvastada (näiteks e-residendi digi-ID kaudu) ja nad suudavad täita maksetingimusi.
Strateegiad eduka pakkumise tegemiseks
Oksjoni võitmine hea hinnaga nõuab külma närvi ja strateegilist lähenemist. Emotsioonid on oksjonil osaleja suurim vaenlane – hasart võib viia hinna ebamõistlikult kõrgele, ületades isegi turuväärtust.
Esimene reegel on seada endale kindel hinnapiir (limit). Arvuta välja, kui palju oled nõus maksma, arvestades ka võimalikke remondikulusid, uue aku ostmist, ülevaatust, kindlustust ja riigilõive. Kui pakkumised ületavad sinu seatud piiri, lõpeta pakkumine. Ära lase teistel pakkujatel end “jooksu tõmmata”.
Teine levinud strateegia on ootamine. Paljud oksjonid lähevad aktiivseks alles viimastel minutitel. Varasem pakkumine kergitab vaid hinda ja annab konkurentidele aega reageerida. Siiski on paljudes keskkondades kasutusel “pikeneva lõpu” süsteem – kui viimasel minutil tehakse pakkumine, pikeneb oksjoni lõppaeg automaatselt (nt 5 või 10 minuti võrra). See välistab nn “snaiperdamise” (sekundi pealt pakkumise), kuid nõuab lõpuminutitel pidevat tähelepanu ja kiiret reageerimist.
Lõpetuseks tasub jälgida oksjoneid, mis lõppevad ebamugavatel aegadel (tööajal, varahommikul) või pühade ajal. Siis on konkurents sageli väiksem ja võimalus soodsa tehingu tegemiseks suurem. Edukas ostja on see, kes on teinud kodutöö, kontrollinud auto tausta ja jääb oma eelarve piiresse.
