Viimastel aastatel on mootorrattamaailmas toimunud märgatav nihe elektrifitseerimise suunas. Kui veel kümmekond aastat tagasi peeti elektrilisi mootorrattaid pigem kalliteks mänguasjadeks või futuristlikeks prototüüpideks, siis tänaseks on tehnoloogia jõudnud punkti, kus need pakuvad tõsist konkurentsi traditsioonilistele sisepõlemismootoriga masinatele. Eesti mootorratturid seisavad aga silmitsi unikaalse väljakutsega: meie sõiduhooaeg on suhteliselt lühike ja ilmastik heitlik. Seetõttu tekib paljudel õigustatud küsimus, kas kallis investeering elektrilisse kaherattalisse tasub end meie laiuskraadil majanduslikult ja praktiliselt ära või jääb see vaid rohelise mõtteviisi kalliks väljenduseks. Järgnevalt analüüsime põhjalikult elektrilise mootorratta omamise tegelikke kulusid, sõidukogemust ja sobivust Eesti kliimasse.
Kuidas Eesti kliima mõjutab elektrisõiduki sõiduulatust?
Üks suurimaid hirme, mis potentsiaalseid ostjaid valdab, on seotud akude vastupidavusega jahedates tingimustes. On teada tõde, et liitiumioonakud on temperatuuritundlikud. Eesti kevad ja sügis, mis moodustavad arvestatava osa mootorratta hooajast, pakuvad sageli temperatuure vahemikus 5–15 kraadi. Ekspertide hinnangul ja kasutajate kogemustele tuginedes võib öelda, et temperatuuri langedes alla 10 soojakraadi, hakkab aku efektiivsus vähenema.
Siiski ei tasu karta, et ratas külmaga seisma jääb. Kaasaegsed elektrilised mootorrattad on varustatud nutikate akuhaldussüsteemidega (BMS), mis reguleerivad aku temperatuuri ja tühjenemist. Reaalsuses tähendab jahe ilm pigem seda, et:
- Sõiduulatus võib langeda 10–20% võrreldes ideaaltingimustega (20–25 °C).
- Laadimiskiirus võib olla aeglasem, kui aku on külm, et kaitsta elemente kahjustuste eest.
- Regeneratiivne pidurdus võib olla piiratud, kuni aku on saavutanud töötemperatuuri.
Linnasõidul, kus vahemaad on lühemad, ei ole see langus tavaliselt kriitiline. Kui teie igapäevane teekond on 30–50 kilomeetrit, katab ka jaheda ilmaga vähenenud sõiduulatusega aku selle vajaduse mitmekordselt. Pikemate matkade puhul tuleb aga marsruuti hoolikamalt planeerida.
Majanduslik analüüs: bensiin vs elekter
Elektrilise mootorratta ostuhind on täna veel keskmiselt 20–30% kõrgem kui samaväärse sisepõlemismootoriga rattal. Kuid ostuhind on vaid üks osa võrrandist. Tasuvuse hindamiseks tuleb vaadata kogu omamiskulu (TCO – Total Cost of Ownership) perioodi vältel. Siin hakkab elektriratas oma eeliseid näitama.
Kütusekulu võrdlus
Eestis on elektri hind küll kõikuv, kuid võrreldes bensiiniga on kilomeetri hind siiski drastiliselt madalam. Keskmine bensiinimootoriga mootorratas tarbib umbes 4–6 liitrit kütust 100 kilomeetri kohta. Elektriline mootorratas tarbib samal distantsil umbes 6–10 kWh energiat.
- Bensiiniratas: 5 liitrit x 1.70 €/l = 8.50 € / 100 km.
- Elektriratas (kodune laadimine): 8 kWh x 0.15 €/kWh (keskmine börsihind koos võrgutasudega) = 1.20 € / 100 km.
Nagu näha, on “kütuse” kokkuhoid ligikaudu seitsmekordne. Kui sõidate hooaja jooksul 5000 kilomeetrit, säästate ainuüksi kütuselt sadu eurosid. Mida suurem on läbisõit, seda kiiremini ratas end tasa teenib.
Hoolduse ja remondi kulud
Teine suur säästukoht on hooldus. Sisepõlemismootoriga mootorratas on keeruline mehhanism, mis koosneb sadadest liikuvatest osadest, mis kuluvad, vajavad määrimist ja reguleerimist. Elektriline mootorratas on ehituselt äärmiselt lihtne.
Elektrirattal puuduvad järgmised kuluartiklid, mis bensiinimootoriga ratta puhul on tavapärased:
- Mootoriõli ja õlifiltrid (vahetus iga 5000–10 000 km tagant).
- Süüteküünlad ja õhufiltrid.
- Klapivahede reguleerimine.
- Sidurikettad ja käigukasti hooldus.
- Kett ja hammasrattad (paljudel elektriratastel on rihmülekanne või otsevedu, mis on peaaegu hooldusvabad).
Elektriratta peamised kuluvad osad on rehvid ja piduriklotsid. Kusjuures piduriklotsid kuluvad tänu regeneratiivsele pidurdusele (mootoriga pidurdamine, mis laeb akut) oluliselt aeglasemalt kui tavarattal.
Sõidukogemus linnas ja maanteel
Kas elektriline mootorratas pakub sama emotsiooni? See on subjektiivne, kuid tehnilised faktid räägivad enda eest. Elektrimootori suurim eelis on kohene pöördemoment. Erinevalt bensiinimootorist, mis peab jõu saavutamiseks koguma pöördeid, on elektrirattal maksimaalne tõmme saadaval kohe gaasirulli keerates. See teeb kiirenduse foori tagant või möödasõidud äärmiselt reipaks ja nauditavaks.
Linnasõidul on elektriratas oma elemendis. Puudub käiguvahetuse vajadus (enamikul on 1 käik), puudub mootorimüra ja vibratsioon ning soojuse eraldumine, mis on ummikutes seistes bensiinimootoriga rataste puhul sageli ebamugav. Vaikus võimaldab paremini tajuda ümbritsevat liiklust, mis suurendab turvalisust.
Maanteesõidul tulevad aga mängu piirangud. Suurel kiirusel (üle 90 km/h) kasvab õhutakistus eksponentsiaalselt ja aku tühjeneb kiiremini. Kui plaanite regulaarselt teha pikki retki (näiteks Tallinnast Tartusse või Pärnusse), peate arvestama laadimispeatustega. Eestis on kiirlaadimisvõrgustik (näiteks CCS pistikutega) küll tihenemas, kuid mootorrataste laadimisvõimsus on sageli piiratud, mis tähendab kohvipausi iga 100–150 kilomeetri järel.
Talvine hoiustamine – kriitiline moment Eesti tingimustes
Kuna Eesti talv välistab enamiku jaoks mootorrattaga sõitmise vähemalt 4–5 kuuks, on õige hoiustamine elektriratta puhul elu ja surma küsimus. Liitiumioonaku ei talu pikaajalist seismist täiesti tühjana ega ka 100% täislaetuna, eriti miinuskraadide juures.
Kui bensiiniratta võib jätta külma garaaži ja kevadel vaid aku laadima panna, siis elektriratta aku (kui see pole eemaldatav) nõuab soojemat ruumi või vähemalt hoolikat jälgimist. Ideaalne hoiustamistemperatuur on 10–20 kraadi ja aku laetuse tase peaks olema 40–60% vahel. Kui ratast hoitakse külmas kuuris, tuleks eemaldatav aku kindlasti tuppa viia. See võib tekitada lisakohustusi kortermaja elanikele, kellel puudub soe garaaž.
Laadimistaristu Eestis
Eesti laadimisvõrgustik on üks Euroopa tihedamaid, kuid mootorratturile on oluline teada, millist pistikut ratas toetab. Enamik kergemaid elektrirattaid ja mopeede kasutab tavalist kodupistikut (Schuko), mis tähendab, et “tankida” saab igal pool, kus on seinakontakt. Võimsamad rattad kasutavad Type 2 pistikut, mis on standardiks avalikes laadimisjaamades.
Probleemiks võib saada laadimiskaabli kaasaskandmine, kuna mootorratastel on vähe pagasiruumi. Siiski on olukord paranemas ja paljudel uuematel mudelitel on spetsiaalsed laekad kaablite jaoks. Avaliku laadija kasutamine on Eestis lihtne tänu erinevatele äppidele (Enefit Volt, Eleport jt), kuid see on kallim kui kodus laadimine.
Korduma kippuvad küsimused
Elektriliste mootorrataste kohta ringleb palju müüte ja pooltõdesid. Vastame kõige levinumatele küsimustele.
Kui kaua aku vastu peab, enne kui see tuleb välja vahetada?
Kaasaegsed akud on loodud kestma tuhandeid laadimistsükleid. Tüüpiliselt säilitab aku vähemalt 70–80% oma mahtuvusest ka pärast 100 000 kilomeetri läbimist. Eesti lühikese hooaja ja keskmise läbisõidu juures tähendab see, et aku kestab tõenäoliselt kauem kui ratas ise ehk 10–15 aastat.
Kas vihmaga tohib elektrimootorrattaga sõita?
Jah, absoluutselt. Elektrilised komponendid (aku, mootor, kontroller) on hermeetiliselt suletud ja omavad kõrget IP-reitingut (tavaliselt IP65 või IP67), mis kaitseb vee ja tolmu eest. Vihmas sõitmine on sama ohutu kui bensiinirattaga, kuid nagu ikka, tuleb olla ettevaatlik libedate teekattemärgistuste ja trammiteedega.
Millised juhiload on vajalikud?
Elektrilised mootorrattad liigitatakse võimsuse järgi samamoodi nagu sisepõlemismootoriga rattad:
- Kuni 4 kW ja 45 km/h: Mopeediload (AM-kategooria).
- Kuni 11 kW: A1-kategooria (või B-kategooria teatud tingimustel, sõltuvalt riigist, Eestis üldiselt A1).
- Kuni 35 kW: A2-kategooria.
- Üle 35 kW: Täisvõimsusega A-kategooria.
Kas elektriratas on liikluses liiga vaikne ja seega ohtlik?
Vaikus on kahe teraga mõõk. Jalakäijad ei pruugi teid kuulda, seega tuleb olla tähelepanelikum, eriti õuealadel ja parklates. Samas vähendab see mürasaastet. Suurematel kiirustel tekitavad rehvimüra ja tuulekohin piisavalt heli, et sõiduk oleks märgatav.
Kellele elektriline kaherattaline tegelikult sobib?
Kokkuvõtteks võib öelda, et elektriline mootorratas ei ole täna veel universaalne lahendus igale Eesti mootorratturile, kuid see on ideaalne valik väga konkreetsele sihtgrupile. Kui olete “pühapäevasõitja”, kes naudib pikki, sadu kilomeetreid kestvaid kruiise mööda Eesti kõrvalteid ilma peatumata, võib bensiinimootor pakkuda hetkel veel suuremat vabadust ja mugavust.
Küll aga tasub elektriline mootorratas end kuhjaga ära igapäevasele pendeldajale (commuter), kes elab linna lähedal või linnas. Inimesele, kelle päevane läbisõit jääb vahemikku 20–80 kilomeetrit ja kellel on võimalus ratast kodus või tööl laadida. Sellisel juhul muutub kõrge alginvesteering paari aastaga kasumlikuks tänu olematutele kütuse- ja hoolduskuludele. Lisaks pakub see sõidunaudingut, mida iseloomustab sujuv kiirendus, vibratsiooni puudumine ja teadmine, et teie liikumine ei jäta maha heitgaase.
Eesti kliima ei ole elektrirattale takistuseks, kui arvestada aku iseärasustega ja tagada talveks sobilik hoiukoht. Tehnoloogia areneb kiiresti ning hinnad on langustrendis, mis tähendab, et lähitulevikus näeme meie tänavatel üha rohkem hääletuid kaherattalisi, mis muudavad meie linnakeskkonna puhtamaks ja vaiksemaks.
