Diiselmootoriga sõidukite omanikele on armatuurlaual süttiv kollane või oranž vedrukujuline märgutuli tuttav nähtus, eriti just jahedamatel hommikutel sõitu alustades. Tavalistes tingimustes süttib see spiraali meenutav sümbol süüte sissekeeramisel vaid mõneks sekundiks, andes juhile märku, et mootori eelsüütesüsteem töötab ning valmistab silindreid jahedas kliimas ette sujuvaks külmkäivituseks. Niipea kui vajalik temperatuur on saavutatud, tuli kustub ja mootori võib turvaliselt käivitada. Kui aga see märgutuli jääb pärast mootori käivitumist armatuurile püsivalt põlema, hakkab sõidu ajal ootamatult vilkuma või süttib keset maanteesõitu, on see selge ja tungiv signaal, et sõiduki elektroonika on tuvastanud kõrvalekalde. Kuigi paljud juhid eeldavad automaatselt, et viga peitub läbipõlenud hõõgküünaldes endis, on tänapäevaste ja keeruliste diiselmootorite puhul selle märgutule taga märkimisväärselt laiem valik võimalikke veakoode ja süsteemirikkeid. Need võivad ulatuda lihtsatest ja soodsatest andurivigadest kuni väga tõsiste ning kulukate mootoriprobleemideni, mis vajavad viivitamatut spetsialisti sekkumist.
Kuidas hõõgküünlad töötavad ja miks on nende korrasolek kriitiline?
Selleks, et mõista hoiatustule tähendust, tuleb esmalt vaadata diiselmootori töö spetsiifikat. Erinevalt bensiinimootoritest, kus kütuse ja õhu segu süüdatakse süüteküünla poolt tekitatud elektrilise sädemega, põhineb diiselmootori töö kompressioonsüütel. See tähendab, et mootori silindrisse imetud õhk surutakse kolvi abil äärmiselt tugevalt kokku. Selle intensiivse kokkusurumise tagajärjel tõuseb õhu temperatuur silindris sadade kraadideni. Kui sellesse tulikuuma ja kõrge rõhu all olevasse õhku pihustatakse õigel hetkel diiselkütus, toimub isesüttimine. Probleem tekib aga külma mootori puhul, eriti Eesti talvistes tingimustes, kus miinuskraadidega ei pruugi kompressioonist tekkiv kuumus olla piisav, et kütus veatult ja kiiresti süttiks. Siin astuvadki mängu hõõgküünlad.
Hõõgküünal on oma olemuselt väike, pliiatsikujuline elektriline küttekeha, mis ulatub otse iga silindri põlemiskambrisse. Süüte sisselülitamisel suunatakse hõõgküünaldesse tugev elektrivool, mis kuumendab küünla keraamilise või metallist otsa vaid loetud sekunditega üle 1000 kraadi Celsiuse järgi. See lisasoojus tagab, et silindris olev õhk on kütuse pihustamise hetkeks piisavalt kuum. Kaasaegsed hõõgküünlad ei lõpeta oma tööd aga kohe pärast mootori käivitumist. Nad jätkavad niinimetatud järelhõõgumist veel mitu minutit pärast mootori käivitamist. See aitab vähendada mootori kloppimist, stabiliseerib tühikäiku ja vähendab oluliselt kahjulike heitgaaside, eriti valge suitsu eraldumist külma mootoriga sõitmise esimestel kilomeetritel. Seega on töötavad hõõgküünlad elutähtsad nii mootori mehaanilise tervise kui ka keskkonnasäästlikkuse seisukohalt.
Mida tähendab, kui märgutuli jääb põlema või hakkab sõidu ajal vilkuma?
Hõõgküünla tule käitumine annab juhile väga olulise esmase vihje selle kohta, mis laadi probleemiga võib tegemist olla. On äärmiselt oluline eristada pidevalt põlevat märgutuld ja sõidu ajal aktiivselt vilkuvat tuld, kuna autotootjad, eriti Volkswageni grupp (Audi, VW, Škoda, Seat) ja mitmed teised, on programmeerinud need märguanded tähendama täiesti erinevaid asju.
Pidevalt põlev hoiatustuli
Kui hõõgküünla tuli jääb pärast käivitamist pidevalt põlema ega kustu, viitab see enamasti otsesele ja spetsiifilisele probleemile eelsüütesüsteemis endas. Kõige levinum põhjus on ühe või mitme hõõgküünla läbipõlemine. Nagu tavalised elektripirnid, on ka hõõgküünlad kuluosad, mille sees olev kütteelement ajapikku katkeb. Samuti võib püsivalt põlev tuli anda märku vigasest hõõgküünalde juhtplokist või releest, mis ei suuda küünaldele vajalikul hetkel voolu edastada. Mõnikord on viga veelgi lihtsam – oksüdeerunud ühendused, lahtine massijuhe või kulunud juhtmestik võivad tekitada vooluringis katkestuse, millest mootori aju (ECU) annab juhile märku põleva tulega.
Vilkuv hoiatustuli
Vilkuv hõõgküünla tuli on aga hoopis teistsugune ja sageli palju tõsisem nähtus. Paljude diiselautode puhul on vilkuv spiraalituli sisuliselt diiselmootori spetsiifiline “Check Engine” ehk mootori rikke hoiatustuli. See tähendab, et elektroonika on tuvastanud vea süsteemis, mis ei pruugi üldse olla seotud hõõgküünaldega. Vilkuv tuli annab juhile teada, et auto on tuvastanud kriitilise heitgaaside, kütusesüsteemi või andurite rikke. Enamasti kaasneb vilkuva tulega ka sõiduki lülitumine avariirežiimi (Limp Mode), kus mootori jõudlust piiratakse drastiliselt, et vältida elutähtsate komponentide edasist kahjustamist.
Kõige levinumad põhjused vilkuva märgutule taga
Kui teie auto armatuuris hakkab sõidu ajal vilkuma eelsüütetuli, on potentsiaalsete vigade nimekiri üsna pikk ja mitmekülgne. Ilma spetsiaalse diagnostikaseadmeta on täpset viga väga raske tuvastada, kuid siin on kõige sagedasemad süüdlased, mis seda häiret põhjustavad:
- Piduripedaali lüliti rike: See on üks kõige üllatavamaid, kuid samas väga levinud põhjuseid, eriti VAG-grupi sõidukitel. Kui piduripedaali juures asuv andur lakkab töötamast, ei sütti pidurdades auto tagumised pidurituled. Kuna see on liikluses äärmiselt ohtlik olukord, hoiatab auto aju juhti koheselt vilkuva eelsüütetulega. See on tavaliselt üks odavamaid ja lihtsamini lahendatavaid probleeme.
- Ummistunud diisli kübemefilter (DPF): Kaasaegsed diiselautod on varustatud tahmafiltriga, mis kogub endasse kahjulikke osakesi. Kui autoga sõidetakse palju lühikesi linnasõite, ei suuda filter end automaatselt puhastada (regenereerida) ning ummistub. Kui filtri täituvus saavutab kriitilise piiri, hakkab eelsüütetuli vilkuma, andes märku, et auto vajab kohest pikemat maanteesõitu või manuaalset puhastust töökojas.
- EGR-klapi (heitgaaside tagastussüsteemi) probleemid: EGR-klapp suunab osa heitgaasidest tagasi põlemiskambrisse, et alandada põlemistemperatuuri ja vähendada lämmastikoksiidide (NOx) heitkoguseid. Aja jooksul kogub see klapp enda sisse paksu tahma ja võib kiilu lüüa. Vale asendisse jäänud EGR-klapp häirib mootori tööd, tekitab võimsusekadu ja käivitab vilkuva hoiatustule.
- Turboülelaaduri geomeetria või vaakumsüsteemi vead: Turbo eesmärk on mootorisse lisarõhku pumbata. Kui turborõhu andur tuvastab, et rõhk on oodatust liiga kõrge või liiga madal (sageli kinni kiilunud turbogeomeetria või lekkiva vaakumvooliku tõttu), läheb mootor enesekaitseks avariirežiimi ning armatuuris süttib vilkuv vedrukujuline tuli.
- Kütuserõhu anduri või kõrgsurvepumba probleemid: Diiselmootor vajab töötamiseks äärmiselt täpset ja kõrget kütuserõhku. Kui rõhk latil kõigub või pihustid on ummistunud, on see mootori jaoks kriitiline viga, millest antakse koheselt märku.
Kas süttinud või vilkuva tulega tohib sõitu jätkata?
Sellele küsimusele vastamine sõltub täielikult sellest, kuidas tuli käitub ja kuidas auto mootor parasjagu töötab. Ohutuse ja auto tervise seisukohalt on oluline neid märke õigesti tõlgendada.
Kui eelsüütetuli jääb lihtsalt pidevalt põlema, kuid mootor käivitub ja töötab normaalselt, auto ei suitse ning kiirendus on tavapärane, on tegemist tõenäoliselt vaid läbipõlenud hõõgküünlaga. Sellises olukorras ei ole kohene sõidu katkestamine ja auto tee äärde jätmine vajalik. Saate rahulikult oma sihtpunkti sõita. Samas ei tasu probleemi lõputult ignoreerida. Soojemate ilmadega ei pruugi te vigase hõõgküünla olemasolu isegi märgata, kuid esimeste miinuskraadide saabudes võib auto lihtsalt keelduda käivitumast, jättes teid külmal talvehommikul jalameheks.
Oluliselt tõsisem ja kiiremat reageerimist nõudev on olukord siis, kui tuli hakkab sõidu ajal vilkuma. Enamasti kaasneb vilkumisega ka tuntav võimsusekadu – auto ei reageeri gaasipedaalile, pöörded ei tõuse üle 2500 ja möödasõitude tegemine muutub võimatuks. See on avariirežiim. Sellises olukorras on soovitatav leida esimesel võimalusel turvaline koht peatumiseks. Mootori väljasuretamine ja mõne minuti pärast taaskäivitamine võib mõnikord avariirežiimi ajutiselt nullida, võimaldades teil sõita lähima remonditöökojani. Pikemaajaline sõitmine vilkuva tule ja avariirežiimis mootoriga on rangelt mittesoovitatav. Kui probleem on seotud ummistunud DPF-filtriga ja te jätkate sõitmist, võib filter kuumeneda üle ja füüsiliselt hävida või tekitada liigse vastusurve tõttu kahjustusi turbole. Kui viga on aga katkises piduritule lülitis, panete teisi liiklejaid ohtu, kuna nad ei näe, kui te kiirust vähendate.
Kuidas probleemi korrektselt diagnoosida ja lahendada?
Kuna võimalikke vigu ja algpõhjuseid on sadu, on pimesi varuosade ostmine ja vahetamine kõige ebaefektiivsem ja kokkuvõttes kõige kulukam viis probleemi lahendamiseks. Esimene, vältimatu ja kõige olulisem samm on korraliku arvutidiagnostika teostamine. Tänapäevased OBD2 (On-Board Diagnostics) skännerid ühendatakse auto salongis asuvasse pistikusse ning need loevad mootori juhtplokist välja spetsiifilised veakoodid.
Näiteks, kui arvuti näitab veakoodi P0380, viitab see otseselt hõõgküünalde vooluringi veale. Kui aga ekraanile ilmub P0299, näitab see turbo alarõhku. Professionaalne automehaanik ei piirdu aga ainult koodi lugemise ja kustutamisega, sest kood on vaid suunanäitaja. Kui arvuti viitab hõõgküünla veale, avab mehaanik kapoti ja mõõdab spetsiaalse multimeetriga üle iga üksiku küünla takistuse. Töökorras hõõgküünla takistus on tavaliselt väga madal, jäädes 0.5 ja 1.5 oomi vahele. Kui seade näitab lõpmatut takistust, tähendab see, et vooluring on katkenud ja küünal on kindlalt läbi põlenud. Lisaks kontrollitakse alati üle, kas pinge üldse jõuab küünla piipudeni, välistamaks vigaseid juhtmeid või läbi põlenud peakaitset.
Hõõgküünalde füüsiline vahetamine on omaette keeruline kunst, eriti vanematel ja palju sõitnud autodel. Aastatepikkune äärmuslik kuumus, jahtumine ja tahma kogunemine võivad küünlad alumiiniumist mootoriplokki nii tugevalt kinni paagutada, et nad muutuvad osaks mootorist. Liigse toore jõu kasutamisel küünla lahtikeeramisel murdub selle ülemine osa lihtsalt ära. Murdunud hõõgküünal on iga autoomaniku õudusunenägu, sest sageli tähendab see terve plokikaane eemaldamist, spetsiaalsesse freesimisse saatmist ning tuhandetesse eurodesse ulatuvat remondiarvet. Just seetõttu kasutavad kogenud spetsialistid küünalde eemaldamiseks aega ja kannatust. Mootor aetakse eelnevalt töösoojaks, keermetele pihustatakse ohtralt spetsiaalset temperatuurikindlat rooste- ja tahmaeemaldit ning lahtikeeramisel kasutatakse väikese momendiga vibreerivaid pneumaatilisi tööriistu, mis aitavad keerme kahjustamata lahti raputada.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kui tihti peaks diiselmootori hõõgküünlaid vahetama?
Erinevalt mootoriõlist, filtritest või hammasrihmast ei ole hõõgküünaldel tootja poolt ette nähtud ranget läbisõidupõhist vahetusvälpa. Neid peetakse detailideks, mida vahetatakse siis, kui need lakkavad töötamast või kui diagnostika näitab nende efektiivsuse kriitilist langust. Üldjuhul peavad kvaliteetsed originaalküünlad vastu 100 000 kuni 150 000 kilomeetrit. Automehaanikute kuldne reegel on aga see, et kui üks küünal põleb läbi, tuleks alati vahetada kogu komplekt korraga. Kuna kõik küünlad on läbinud täpselt sama palju töötunde, on väga tõenäoline, et pärast ühe vahetamist põleb paari kuu pärast läbi järgmine, mis tähendab kliendile taas uut töökulutust.
Kas ma saan hõõgküünlaid ise kodus garaažis vahetada?
Kui teil on olemas korralikud ja kvaliteetsed tööriistad, algteadmised automehaanikast ning hea ligipääs mootorile, on see tehniliselt täiesti võimalik. Siiski, arvestades eelnevalt mainitud küünla murdumise ohtu, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Kui tunnete mutrivõtit keerates tugevat vastupanu ja küünal ei taha liikuda, on targem töö katkestada ja pöörduda professionaali poole. Kogenud mehaanikutel on olemas spetsiaalsed tööriistad murdumise vältimiseks ja ka vastavad vahendid murdunud osade eemaldamiseks plokikaant maha võtmata.
Mis juhtub minu autoga, kui ma pikka aega ignoreerin hõõgküünla hoiatustuld?
Kui ignoreerite pidevalt põlevat tuld, mis viitab katkisele küünlale, puutute esimese tõsisema miinuskraadiga silmitsi olukorraga, kus auto ei käivitu. Pikk ja vaevaline külma mootori käiamine kurnab massiivselt akut ja starterit, lühendades oluliselt nende kallite osade eluiga. Lisaks, kuna silinder on alguses liiga külm, ei põle diiselkütus täielikult ära. See tekitab suures koguses tahma, mis ummistab lühikese ajaga ära teie auto EGR-klapi ja DPF-filtri, põhjustades uusi ja kordades kallimaid remonditöid. Vilkuva tule ignoreerimine, eriti avariirežiimis, on aga otsene tee mootori või turbo täieliku mehaanilise purunemiseni.
Kuidas ma saan eristada hõõgküünla viga aku või starteri probleemist, kui auto ei käivitu?
See on väga oluline eristamine. Kui pöörate süütevõtit või vajutate start-nuppu ja starter veab mootorit ringi kiiresti, reipalt ja jõuliselt, on aku ja starteri tervis tõenäoliselt ideaalses korras. Sellisel juhul ei saa mootor kütust või ei suuda seda süüdata (näiteks katkiste hõõgküünalde tõttu). Kui aga starter teeb käivitamisel vaid vaikset plõksuvat häält, armatuuri tuled tõmbuvad tuhmiks või mootorit veetakse ringi äärmiselt vaevaliselt, on probleem peaaegu kindlasti tühjas akus, vigastes akuklemmides või kulunud starteris endas.
Kas bensiinimootoriga autodel on ka hõõgküünlad?
Ei, bensiinimootoritel hõõgküünlaid ei ole. Bensiinimootor kasutab kütuse ja õhu segu süütamiseks süüteküünlaid, mis toodavad elektrilise sädeme igal töötaktil. Hõõgküünlad on eksklusiivselt vaid diiselmootorite komponent, mis tegelevad ainult õhu soojendamisega enne käivitamist ja vahetult pärast seda.
Kuidas ennetada süsteemi rikkeid ja pikendada komponentide eluiga
Selleks, et armatuurlaual süttivad hoiatustuled ja ootamatud töökojaskäigud teid ei tabaks, saab iga diiselauto omanik astuda mitmeid teadlikke ennetavaid samme. Diiselmootori spetsiifika nõuab pisut tähelepanelikumat ja teadlikumat kasutamist kui klassikaline bensiinimootor. Esimene ja üks kõige olulisemaid aspekte on alati kvaliteetse kütuse kasutamine. Odav, tundmatu päritoluga või ebakvaliteetne diiselkütus võib sisaldada liigselt niiskust, väävlit ja muid lisandeid. Selline kütus ei põle korralikult, rikub pikas perspektiivis ära kalli kõrgsurvepumba ja kütusepihustid ning tekitab põlemiskambris märkimisväärselt rohkem tahma. See liigne tahm ladestub otse hõõgküünaldele, isoleerides nende soojuse ja põhjustades nende kiirema läbipõlemise. Samuti liigub seesama tahm edasi DPF-filtrisse, lühendades selle tööiga drastiliselt.
Teine kriitiline faktor kaasaegsete diiselautode, eriti DPF-filtriga varustatud mudelite puhul, on juhi igapäevased sõiduharjumused. Diiselmootor on loodud töötama koormuse all ja läbima pikki vahemaid. Kui kasutate oma autot igapäevaselt vaid mõnekilomeetristeks lühikesteks otsteks linnas, ei saavuta mootor, mootoriõli ega väljalaskesüsteem kunagi oma optimaalset töötemperatuuri. Sellistes tingimustes ei saa auto käivitada DPF-filtri aktiivset põletusprotsessi. Tulemuseks on filtri kiire ummistumine, mis päädib armatuuris vilkuva eelsüütetule ja avariirežiimiga. Et seda ennetada, on rangelt soovitatav teha vähemalt paar korda kuus üks pikem, vähemalt 30–40 minutiline maanteesõit. Sõites maanteekiirusel ühtlaselt ja hoides pöörded veidi kõrgemal (umbes 2000–2500 p/min), tõuseb heitgaaside temperatuur piisavale tasemele, et süsteem saaks filtrisse kogunenud tahma looduslikult tuhaks põletada.
Lõpetuseks on ülioluline jälgida auto elektrisüsteemi ja aku üldist tervist. Hõõgküünlad on külmkäivitusel auto ühed kõige suuremad elektritarbijad, nõudes akult lühikese aja jooksul väga suurt vooluhulka. Vana, nõrk või osaliselt tühjenenud aku ning laadimisprobleemid generaatoriga põhjustavad süsteemis pingelange. Madal pinge sunnib hõõgküünalde juhtplokki releesid kauem avatuna hoidma, mis võib viia elektroonika ülekoormuseni ja riketeni. Regulaarne aku pingetaseme kontrollimine, klemmide puhastamine ja vajadusel aku eellaadimine enne rasket talvehooaega aitab säästa nii starterit, generaatorit kui ka kogu eelsüütesüsteemi. Hoolikas suhtumine ja regulaarne hooldus tagavad, et teie diiselmootor teenib teid pikaajaliselt ja käivitub usaldusväärselt ka kõige karmimatel Eesti talvehommikutel, jättes armatuuris vilkuvad hoiatustuled vaid kaugeks mureks.
