Autoomanikena seisame me kõik varem või hiljem silmitsi vajadusega teostada sõidukile värviparandusi või keretöid. Olgu põhjuseks parklas juhtunud väike plekimõkimine, talvest tingitud roosteplekid tiivakaartel või soov anda vanemale autole värske välimus – esimene samm on tavaliselt hinnapakkumiste küsimine. Siin tekib aga sageli segadus: miks pakub üks töökoda tiiva värvimist 150 euro eest, samas kui teine küsib sama töö eest 400 eurot või rohkemgi? Ahvatlus valida soodsaim pakkumine on inimlik ja mõistetav, kuid autovärvimise maailmas kehtib vana tõde valusamalt kui mujal: ma ei ole nii rikas, et osta odavat asja. Ebakvaliteetne keretöö ei riku mitte ainult auto visuaalset välimust, vaid võib pikas perspektiivis tekitada pöördumatuid kahjustusi kere metallile, vähendada drastiliselt sõiduki turuväärtust ja tuua kaasa vajaduse kordusremondi järele, mis on algsest korralikust tööst kordades kulukam.
Mis peitub tegelikult “soodsa” hinna taga?
Kui töökoda pakub turu keskmisest oluliselt madalamat hinda, tuleb see millegi arvelt. Autovärvimine on keeruline keemiline ja tehniline protsess, kus materjalide ja tööjõu kulud on üsna täpselt kalkuleeritavad. Odava hinna saavutamiseks kasutatakse tavaliselt kolme “säästumeetodit”, millest igaüks on autoomanikule kahjulik.
Esiteks hoitakse kokku materjalide kvaliteedilt. Professionaalne värvitöökoda kasutab premium-klassi pahtleid, krunte, värve ja lakke, mis tagavad UV-kindluse, elastsuse ja pikaealisuse. Odavteenuse pakkujad kasutavad sageli tööstuslikke või aegunud tehnoloogiaga materjale. Tulemuseks võib olla lakk, mis hakkab poole aasta pärast kooruma, või värvitoon, mis pleegib päikese käes matiks erinevalt ülejäänud autost.
Teine ja veelgi ohtlikum kokkuhoiukoht on eeltööd. Kvaliteetse värvimise puhul moodustab eeltöö 70-80% kogu ajakulust. See tähendab detailide korralikku puhastamist, matistamist, roostetõrjet ja mitmekordset kruntimist. Odavas töökojas võidakse värv kanda otse roostesele või halvasti karestatud pinnale. Värvi all olev rooste levib edasi, tekitades “ämblikuvõrgu” efekti ja mullituse, mis võib ilmneda juba paari kuu möödudes.
Detailide eemaldamine vs. kinnikatmine
Üks kindlamaid viise, kuidas eristada kvaliteetset tööd säästutööst, on detailide demonteerimine. Korralik meister võtab värvitava detaili küljest ära ukselingid, liistud, tuled ja tihendid. See tagab, et värv ja lakk katavad servad täielikult ega hakka nendest kohtadest hiljem lahti kooruma.
Odavama teenuse puhul kleebitakse liistud ja lingid lihtsalt teibiga kinni. Tulemuseks on nn “rant” värvi ja detaili vahel. See rant on ideaalne koht, kuhu hakkab kogunema niiskus ja sool, viies paratamatult laki koorumise ja korrosioonini. Lisaks on selline teibijälg silmaga nähtav ja reedab koheselt, et autot on odavalt remonditud, mis peletab tuleviku ostuhuvilisi.
Värvitooni sobivus ja hajutamine
Kas olete kunagi näinud autot, mille uks on ülejäänud kerest veidi teist tooni? See on klassikaline märk odavast värvitööst ja puudulikust koloristikast. Isegi kui värvikood on sama, mõjutab lõpptulemust värvi partii, pealekandmise rõhk, kihtide arv ja isegi õhuniiskus värvimise hetkel. Lisaks pleegib auto originaalvärv aastatega.
Eksperdid kasutavad tooni täpseks paikasättimiseks spektromeetreid ja teevad prooviplaate. Veelgi olulisem on tehnika nimega hajutamine. See tähendab, et uut värvi ei lõpetata järsult detaili servas, vaid hajutatakse sujuvalt kõrvalasuvale detailile. See petab inimsilma ära ja muudab ülemineku märkamatuks. Odavteenuse pakkujad jätavad hajutamise sageli tegemata, sest see nõuab rohkem aega, materjali ja oskusi, tulemuseks on aga selgelt eristuv “malelaua efekt”.
Tehnoloogilised tingimused ja tolm
Autovärvimine nõuab peaaegu laboratoorseid tingimusi. Professionaalne värvikamber tagab:
- Õige temperatuuri: Värv ja lakk vajavad kivistumiseks kindlat temperatuuri tsüklit (sageli 60 kraadi juures küpsetamine). Garaažinurgas kuivanud lakk jääb pehmeks ja kriimustub kergelt.
- Tolmuvaba keskkonna: Värvikambrid on varustatud filtritega, mis püüavad kinni mikroskoopilise tolmu. Tavalises garaažis lendub õhus tolmu, mis maandub värskele lakile, jättes pinnale väikesed täpid ehk “prügi”.
- Õige valgustuse: Spetsiaalsed lambid imiteerivad päevavalgust, võimaldades maalril näha vigu ja tooni ebakõlasid töö käigus, mitte alles siis, kui auto päikese kätte aetakse.
Odava teenuse puhul pole haruldane, et värskele värvile on kleepunud putukad, tolmukübemed või on näha silikoonikraatreid, mis tekivad puudulikust õhupuhastusest.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt vastame levinumatele küsimustele, mis autoomanikel seoses keretöödega tekivad.
-
Miks võtab ühe detaili värvimine aega 2-3 päeva, mitte paar tundi?
Kvaliteetne protsess nõuab kuivamisaegu kihtide vahel. Pahtel peab vajuma, krunt peab kuivama ja lakk vajab kivistumist. Kiirustamine toob kaasa materjalide “sissevajumise” (tekivad ebatasasused) või laki matistumise hiljem. -
Kas ma võin pesta autot kohe pärast värvimist?
Ei. Kuigi auto on puutekuiv, toimub laki lõplik keemiline kivistumine veel nädalaid. Soovitatav on vältida survepesu ja keemilist leotust vähemalt 2-4 nädalat pärast värvimistöid. Vahatamine on keelatud tavaliselt 30-60 päeva jooksul. -
Mis on “apelsinikoor” värvipinnas?
See on värvimisdefekt, kus pind ei ole peegelsile, vaid meenutab apelsini koore tekstuuri. See tekib vale värvisegu viskoossuse, vale rõhu või temperatuuri tõttu. Professionaalsed töökojad lihvivad ja poleerivad sellised defektid välja, odavtöökojad jätavad need sageli parandamata. -
Kas roostet on võimalik jäädavalt peatada?
Rooste on nagu vähkkasvaja metallil. Kui see on pindmine, saab selle eemaldada liivapritsi või lihvimisega. Kui rooste on tunginud läbi metalli pooride või kahe pleki vahele (valtsidesse), on ainus pikaajaline lahendus detaili väljavahetamine. Odav “müügiks tegemine” vaid katab rooste ajutiselt pahtliga.
Sõiduki järelturuväärtuse säilitamine
Autoomanikud mõtlevad remondi hetkel sageli vaid hetkelisele väljaminekule, unustades, kuidas tehtud töö mõjutab auto väärtust tulevikus. Kasutatud autode ostjad on tänapäeval teadlikud ja kasutavad sageli värvipaksuse mõõtjaid või ekspertide abi. Ebakvaliteetne värvitöö karjub kaugelt: “See auto on olnud avariiline ja seda on odavalt lapitud!”
Kui potentsiaalne ostja näeb värvirante tihenditel, ebaühtlast struktuuri (apelsinikoort), toonierinevusi või kooruvat lakki, tekib tal õigustatud kahtlus auto üldise seisukorra osas. See võib langetada auto müügihinda tuhandeid eurosid või muuta müügi sootuks võimatuks. Seevastu dokumenteeritud, garantiiga ja kvaliteetselt teostatud keretöö (isegi kui see oli kallim) on argument, mis annab ostjale kindlustunde, et auto eest on hästi hoolitsetud.
Kõige kallimaks osutub lõpuks see töö, mis tuleb ringi teha. Kui odav värv hakkab poole aasta pärast mullitama, on parandamine kordades kallim kui algne töö. Vana, ebakvaliteetne materjal tuleb täielikult eemaldada (sageli haljale plekile välja), mis tähendab topelt töökulu. Seega, valides keretööde partnerit, uurige nende tausta, küsige näha tehtud töid ja uurige garantiitingimusi – teie auto ja rahakott tänavad teid pikemas perspektiivis.
Kuidas hooldada värskelt värvitud pinda
Kui olete investeerinud kvaliteetsesse keretöösse, on oluline teada, kuidas tulemust säilitada. Värske värvkate on esialgu haavatavam kui vana, täielikult kivistunud tehaselakk. Esimestel kuudel vältige kindlasti automaatpesulaid, mille harjad võivad tekitada mikrokriimustusi ehk “ämblikuvõrke” veel pehmesse lakikihti. Käsipesu kvaliteetsete šampoonide ja mikrokiudlappidega on parim viis säilitada sügav läige.
Pikaajalise kaitse tagamiseks tasub kaaluda keraamilise kaitse või kvaliteetvaha paigaldamist, kuid seda alles siis, kui töökoda on andnud kinnituse, et lakk on piisavalt “hinganud” ja kivistunud. Keraamika tekitab lakile hüdrofoobse kihi, mis hülgab vett, mustust ja teemudru, vähendades vajadust sagedase pesu järele ja kaitstes investeeringut keskkonnamõjude eest. Korralik hooldus tagab, et uus värv särab aastaid sama kirkalt nagu töökojast väljudes.
