Eesti teedel liiklevate sõidukite tehniline seisukord on alati olnud liiklusohutuse üks olulisemaid tugisambaid, kuid lähiajal on oodata olulisi muudatusi, mis puudutavad tuhandeid autoomanikke. Nimelt karmistuvad peagi autoülevaatuse nõuded, et vastata uutele Euroopa Liidu direktiividele ja tagada veelgi turvalisem ning puhtam elukeskkond. Autojuhtide jaoks tähendab see, et vanad harjumused ja viimase hetke kiirparandused enne tehnoülevaatust ei pruugi enam soovitud tulemust tuua. Keskendutakse varasemast märgatavalt enam nii sõidukite heitgaasidele, elektrooniliste abisüsteemide veatule toimimisele kui ka üldisele kere ja veermiku seisukorrale.
Iga autoomanik peab olema varakult teadlik eesootavatest uutest reeglitest, et vältida ebameeldivaid üllatusi ülevaatuspunktis, kulukaid korduvaid ülevaatusi ja suuri ootamatuid remondiarveid. Uute ja karmimate regulatsioonide eesmärk ei ole autojuhte kiusata või neilt lisaraha kasseerida, vaid tagada, et iga igapäevaselt liikluses osalev sõiduk oleks tehniliselt laitmatus korras ning ei kujutaks endast potentsiaalset ohtu ei juhile, kaasreisijatele ega teistele liikluses osalejatele. Arvestades, et autode keskmine vanus Eestis on jätkuvalt Euroopa keskmisest pigem kõrgem, mõjutab rangem kontroll proportsionaalselt väga suurt hulka liiklejaid, mis teeb ennetava hoolduse tähtsamaks kui kunagi varem.
Uued nõuded heitgaasidele ja keskkonnanormidele
Keskkonnahoid ja igapäevase saaste vähendamine on kogu Euroopa tänapäevase transpordipoliitika keskmes, mistõttu on sõidukite heitgaaside mõõtmine üks peamisi valdkondi, kus oodatakse lähiaastatel kõige drastilisemaid muudatusi. Eriti teravalt puudutab see muudatus diiselmootoriga sõidukite omanikke. Seni on väga paljud autoomanikud eemaldanud oma vanematelt diiselsõidukitelt tehase poolt paigaldatud tahmafiltreid (DPF), et säästa uue ja kalli varuosa ostmise pealt, eirates asjaolu, et see tegevus suurendab kordades linnaõhku paisatavate vähkitekitavate tahmaosakeste hulka. Tulevikus muudetakse aga tahmafiltrite kontroll ülevaatusel märgatavalt täpsemaks ja karmimaks.
Kui veel hiljuti tuvastati tahmafiltri puudumine sageli vaid visuaalsel vaatlusel – näiteks keevitusjälgede otsimisega summutitorult – või algeliste ja vanemate gaasianalüsaatoritega, mis ei pruukinud manipuleerimist alati märgata, siis peagi kasutusele võetavad uued seadmed suudavad spetsiifiliselt mõõta tahmaosakeste arvu (PN ehk Particle Number) otse sõiduki summutist. See tähendab autoomanikule seda, et isegi juhul, kui DPF-filtri metallist korpus on alles jäetud ja osavalt seest tühjaks löödud, tuvastab tundlik aparaat koheselt ohtlike nanoosakeste massilise lekke. See oluline muudatus teeb tahmafiltrite eemaldamise ja nendega odavalt manipuleerimise praktiliselt võimatuks ning sunnib autoomanikke oma sõidukite saastesüsteeme korrektselt hooldama, puhastama või vajadusel uutega asendama.
Bensiinimootoriga autode puhul pööratakse suurt ja süvendatud tähelepanu katalüsaatorite reaalsele töökindlusele ja lambda-andurite täpsetele näitudele. Igasugused isetehtud manipulatsioonid mootori juhtploki tarkvaras (tuntud ka kui “chiptuning”), mis rikuvad auto tehase poolt ette nähtud algseid heitmenorme pelgalt eesmärgiga mootori võimsust tõsta, võivad väga kiiresti viia tehnoülevaatuse läbikukkumiseni. Lisaks eelnevale hakatakse rangelt jälgima ka uuemate diiselautode AdBlue heitgaasipuhastussüsteemide toimimist ja heitgaaside tagastussüsteemi (EGR) klappide seisu.
Elektroonikasüsteemide põhjalikum diagnostika
Kaasaegsed sõidukid on muutunud sisuliselt keerukateks ratastel liikuvateks arvutivõrkudeks. See tohutu tehnoloogiline hüpe on viinud meid olukorrani, kus tehnilise ülevaatuse spetsialistid ei saa oma igapäevatöös enam tugineda vaid mehaanika visuaalsele ja füüsilisele kontrollile. Uute ja täiendatud reeglite kohaselt muutub sõiduki pardaarvutiga ühendumise teel tehtav OBD (On-Board Diagnostics) diagnostika palju põhjalikumaks, süstemaatilisemaks ja detailsemaks. Ülevaataja saab spetsiaalse pistiku kaudu otsese ligipääsu sõiduki ajus olevatele tehnilistele andmetele ja ajaloole.
Kriitilise tähtsusega on edaspidi kõik sõiduki elektroonilised turvasüsteemid. Kui auto armatuurlaual põleb püsivalt mõni hoiatustuli, näiteks mootori või pidurite rikke indikaator, on see juba praegu ülevaatajale kindel punane lipp. Kuid uute nõuete kohaselt loetakse auto sisemisest mälust välja ka varjatud, passiivsed või hiljuti manuaalselt kustutatud veakoodid. See takistab levinud pettusi, kus enne ülevaatusele minekut veakoodid lihtsalt odava diagnostikaseadmega ajutiselt ära kustutatakse, et näidikupaneel puhas tunduks. Põhitähelepanu all on diagnostika käigus järgmised kriitilised süsteemid:
- Mitteblokeeruvad pidurisüsteemid (ABS) ja elektrooniline stabiilsuskontroll (ESP). Nende ülioluliste süsteemide isegi ajutine tõrge veamälus võib vajada sügavamat lisakontrolli, sest ootamatutes libedates või ohtlikes tingimustes sõltub neist otseselt juhi võime autot turvaliselt kontrollida.
- Turvapatjade süsteemid (SRS). Igasugune takistite vahele jootmine juhtmestikus või avanenud turvapadja puudumise tarkvaraline varjamine on eluohtlik ja kuritegelik praktika, mis on uute diagnostikaseadmetega väga lihtsalt ja kiiresti tuvastatav.
- Rehvirõhu automaatsed jälgimissüsteemid (TPMS). Alates 2014. aastast toodetud autodel on TPMS süsteem Euroopa Liidus kohustuslik ning see peab toimima vigadeta, teavitades juhti koheselt ohtlikust rõhulangusest rehvides.
- Kaasaegsed juhiabisüsteemid (ADAS). Nutikad seadmed nagu adaptiivsed püsikiirusehoidjad, radaripõhised automaatsed hädapidurdussüsteemid ja kaameratel põhinevad reahoidmisabilised peavad laitmatult ja kalibreeritult töötama, kui need on autole tehase poolt algselt paigaldatud.
Rooste ja kere kulumine: kus jookseb piir?
Põhjamaistes ja karmides tingimustes, kus talvel soolatakse teid ohtralt ning õhuniiskust on aastaringselt palju, on rooste meie autoomanike igipõline vaenlane. Rangemaks muutuv kontroll ei tähenda muidugi automaatselt seda, et iga väikese pindmise roostetäpi, värvikahjustuse või kriipsu pärast uksel auto ülevaatuselt enam läbi ei saaks. Sõiduki esteetiline välimus on endiselt omaniku enda asi. Küll aga ei tehta turvalisuse seisukohalt oluliste kandevkonstruktsioonide ja turvakomponentide puhul enam mingeid järeleandmisi.
Erilist tähelepanu hakatakse tehnoülevaatusel pöörama auto uksekarpidele, põhja all asuvatele poolraamidele, vedrukannudele, silladetailide kinnituskohtadele ja metallist piduritorudele. Kandevkere läbiv rooste nõrgendab oluliselt kogu auto turvapuuri vastupidavust võimaliku liiklusõnnetuse ja kokkupõrke korral, seades ohtu nii juhi kui ka reisijate elud. Samuti muutub veelgi rangemaks iseparandatud või ebaprofessionaalselt parandatud keredetailide karm hindamine. Näiteks ehitusteibi, paksu klaaskiudpahtli ja spreivärviga oskamatult varjatud roosteauk kandvas detailis tähendab tänapäeval kindlat korduvülevaatust ja potentsiaalselt ohtlikku viga. Kõik kerekahjustuste ja roosteaukude remondid peavad olema teostatud professionaalselt, asendades kahjustatud metalli õigesti keevitades ja tagades renoveeritud detaili algse tehasepoolse tugevuse ja jäikuse.
Rehvid, pidurid ja veermik – liiklusohutuse alustalad
Pole mingi saladus, et isegi suurel maanteekiirusel liikuva kahetonnise sõiduki otsene kontakt teepinnaga sõltub reaalsuses vaid neljast suhteliselt väikesest rehvilaigust. Just seetõttu on veermiku komponentide, amortisaatorite, pidurite ja rehvide laitmatu seisukord liiklusohutuses vaieldamatult esikohal. Nende komponentide kontrollimise metoodika ülevaatuspunktides täiustub samuti pidevalt.
Rehvide puhul ei vaadata enam ainult seadusega nõutud kuiva mustri sügavust (mis on suverehvidel minimaalselt 1,6 mm ja talverehvidel 3,0 mm), vaid järjest enam hinnatakse ka rehvide füüsilist vanust (mille leiab rehvi küljelt DOT koodina) ning rehvimustri kulumise spetsiifilist iseloomu. Servadest või keskelt ebaühtlaselt kulunud rehv viitab selgelt valele sillaseadele, ebaõigele rehvirõhule või ohtlikult kulunud veermikudetailidele, mis halvendab drastiliselt auto juhitavust ohuolukorras. Samuti ei tohi rehvi külgseintel esineda nähtavaid pragusid, mehaanilisi lõikeid ega kumeraid “mune”, mis viitavad rehvi sisemistele karkassikahjustustele ja võivad suurel kiirusel sõites lõppeda ootamatu rehvi purunemisega.
Pidurisüsteemi põhjalik testimine spetsiaalsetel dünaamilistel rullikutel peab näitama tugevat ja mis peamine – ühtlast pidurdusjõudu kõikidel ratastel. Lubatud pidurdusjõu erinevus samal teljel asuvate parema ja vasaku ratta vahel muutub uute reeglitega tõenäoliselt veelgi minimaalsemaks, et välistada auto “kiskumist” pidurdamisel. Detailset tähelepanu juhitakse auto all ka pidurivoolikutele ja -torudele, mis on pidevalt ilmastiku käes. Need ei tohi olla pragunenud, vedelikust paisunud ega ohtlikult roostes. Lisaks peab käsipidur (nii manuaalne kui elektrooniline) suutma sõidukit ka järsematel nõlvadel kindlalt paigal hoida.
Kuidas uuteks ülevaatuse nõueteks oma sõidukit ette valmistada?
Selleks, et tehnoülevaatuspunktist esimese korraga edukalt ja ilma ootamatute lisakuludeta läbi sõita, on igati mõistlik oma sõiduk mõni nädal eelnevalt kriitilise pilguga ise üle vaadata või viia see oma usaldusväärse autoremondi spetsialisti juurde ennetavasse kontrolli. Spetsialist oskab märgata ka neid vigu, mis tavaomanikule silma ei pruugi jääda. Siin on samm-sammuline tegevusplaan auto edukaks ettevalmistamiseks:
- Kontrolli kõiki väliseid tulesid ja klaasipuhasteid. Veendu iseseisvalt või sõbra abiga, et suunatuled, pidurituled, numbrituled, lähituled, kaugtuled, tagurdustuled ja udutuled töötavad laitmatult ning laternate klaasid pole pragulised ega liialt tuhmunud. Klaasipuhastite harjad ei tohi klaasile jätta triipe ning klaasipesuvedelik peab pihustuma süsteemist tugeva survega otse klaasile, mitte üle katuse.
- Kuula ja tunneta autot igapäevase sõidu ajal tähelepanelikult. Igasugused kolinad aukudest või lamavatest politseinikest läbisõidul, valjult kriiksuvad pidurid, ebamäärane ujumine maanteekiirusel või roolivibratsioon on kindlad märgid, et auto veermik vajab enne ülevaatust spetsialisti sekkumist ja kulunud osade vahetamist.
- Lase teha varajane arvutidiagnostika. Kui auto on vanem kui viis aastat ja sisaldab ohtralt elektroonikat, on tungivalt soovitatav lasta töökojas lugeda diagnostikaseadmega kõikvõimalikke veakoode. See on rahaliselt oluliselt soodsam ja ajasäästlikum variant kui saada ülevaatusel negatiivne otsus ootamatu elektroonikavea tõttu.
- Vaata visuaalselt üle kõik kapotialused vedelike tasemed ja potentsiaalsed lekked. Mootoriõli, jahutusvedeliku, pidurivedeliku või roolivõimendi vedeliku aktiivne tilkumine mootoriruumist teepinnale on tõsiselt keskkonnaohtlik ning ülevaataja fikseerib selle koheselt sõidukit mittelubava ohtliku veana.
- Veendu nõutava turvavarustuse olemasolus ja kehtivuses. Igas Eesti teedel liiklevas autos peavad olema hõlpsasti kättesaadavad kehtiva säilivusajaga (kontrolli kleebist!) tulekustuti, standardne ohukolmnurk ja kaks nõuetekohast tõkiskinga. Ettevõtte autode puhul peab salongis olema ka kehtiva sisuga esmaabikarp.
Mida teha, kui auto ei läbi ülevaatust?
Tuleb tõdeda, et isegi kõige parema isikliku ettevalmistuse ja näiliselt korrapärase hoolduse korral võib vahel juhtuda, et sõiduk ei läbi tehnilist kontrolli esimese korraga positiivselt. See pole aga maailma lõpp. Sellisel juhul jagunevad ülevaataja poolt tuvastatud vead ametlikus protokollis tavaliselt väheolulisteks, ohtlikeks ja eriti ohtlikeks vigadeks.
Väheoluliste vigade (näiteks üks läbipõlenud numbritule pirn, puuduv klaasipesuvedelik paagis või väike pindmine roosteaken, mis absoluutselt ei puuduta kandevkonstruktsiooni) korral lubatakse sõidukil liikluses osaleda tingimusel, et autoomanik kõrvaldab vea iseseisvalt esimesel võimalusel. Uut ülevaatust ja korduvtasu selleks tegema ja maksma ei pea.
Kui aga ülevaatusel tuvastatakse ohtlik viga, näiteks katkine ja lekkiv pidurivoolik, tugevalt loksuv ja kulunud šarniir või riiklikele nõuetele mittevastav tahmavaba heitgaaside tase, määratakse sõidukile kindlasti korduvülevaatus. Sõidukiga tohib sellisel juhul liigelda vaid väga erandlikel tingimustel, näiteks sõites ülevaatuspunktist otse remonditöökotta või tagasi koju varju alla, et remondiaega oodata. Igapäevane poeskäik või tööle sõitmine korduvülevaatuse ootel autoga on seadusega keelatud.
Eriti ohtliku vea korral, kus diagnostika või vaatlus näitab, et auto kujutab endast vahetut ja kriitilist ohtu ülejäänud liiklusele (näiteks täielikult puuduvad või lekkivad pidurid, varisemisohtlik kere või murdumisohus silladetail), võib ja lausa peabki ülevaataja keelama auto edasise sõidu täielikult. See tähendab reaalsuses auto kohustuslikku teisaldamist ülevaatuspunktist platvormpuksiiriga. Seetõttu on äärmiselt oluline suhtuda iga-aastasesse ülevaatusesse mitte kui bürokraatlikku ja tüütusse riiklikku formaalsusse, vaid kui sinu enda, sinu pereliikmete ja kõikide kaasliiklejate elude turvalisuse garantiisse.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas diiselauto tahmafiltri (DPF) eemaldamine on nüüd lõplikult tuvastatav?
Jah. Täiesti uute ja peagi kohustuslikuks muutuvate osakeste loendurite (Particle Number counter) kasutuselevõtuga saavad ülevaatuspunktid mõõta imepeenikeste nanoosakeste hulka väljuvas heitgaasis, tehes seda otse summutist. Ilma korrektselt töötava tahmafiltrita on neid mikroskoopilisi osakesi heitgaasides sadu tuhandeid kordi rohkem lubatust, mis teeb visuaalselt muidu varjatud ja tühjaks löödud DPF-i puudumise väga lihtsalt, objektiivselt ja kindlalt tuvastatavaks.
Kui kaua on aega ohtliku vea parandamiseks pärast ülevaatuse läbikukkumist?
Üldjuhul antakse ohtliku vea ilmnemisel korduvülevaatuseks aega täpselt 30 kalendripäeva, kuid on oluline mõista, et selle aja jooksul tohib sõidukit sihtotstarbeliselt kasutada ainult erandkorras, näiteks sõiduks otse remondikohta või hiljem remonditud autoga tagasi ülevaatuspunkti. Tavapärane igapäevane liiklemine, laste viimine kooli või maanteesõit korduvülevaatuse ootel oleva autoga ei ole kohe kindlasti lubatud ega liikluses ohutu.
Kas esiklaasi mõrad takistavad automaatselt ülevaatuse läbimist?
See sõltub täielikult mõra täpsest asukohast ja füüsilisest suurusest. Kui isegi keskmise suurusega mõra või täke asub otse juhi vaateväljas (mida defineeritakse klaasipuhastite tööalana) ja halvendab otseselt juhi nähtavust või murrab pimedas vastutulevate autode valgust, loetakse see koheselt ohtlikuks veaks ja klaas tuleb vahetada. Väiksemad täkked ja lühemad mõrad, mis asuvad klaasi äärtes või kõrvalistuja poolel ja mis juhil nähtavust otseselt ei sega, märgitakse tavaliselt ametlikus protokollis vaid väheoluliseks veaks.
Kas auto peab olema enne ülevaatuspunkti sisenemist ilmtingimata pestud?
Kuigi otsest seadusesilma karmisõnalist nõuet auto puhtuse osas pole kirja pandud, on auto ülevaatajal siiski täielik õigus keelduda tugevalt määrdunud või paksu porikihiga kaetud sõiduki kontrollimisest. Auto aluse kere ja veermikudetailide põhjalik visuaalne hindamine on paksu mudakihi all lihtsalt võimatu. Samuti varjab mustus lekkeid. Seetõttu on igati viisakas, praktiline ja vajalik viia oma auto ülevaatusele nii seest kui väljast puhtana.
Kas talverehvidega võib aastaringselt ülevaatusel käia?
Naastrehvidega (naelad) ülevaatuse läbimine on lubatud vaid seadusega ette nähtud talvisel perioodil (tavaliselt 15. oktoobrist kuni 31. märtsini, eranditega kevadel olenevalt ilmastikust). Suveperioodil naastrehvidega ülevaatusele ilmumine lõppeb kohese läbikukkumisega. Lamellrehvidega, mis kannavad vastavat talverehvi märgistust (3PMSF või M+S varasematel rehvidel), on Eestis lubatud sõita ja ülevaatust läbida aastaringselt, kuigi liiklusohutuse spetsialistid seda soojal suvel pehme kummisegu tõttu pikenenud pidurdusteekonna pärast ei soovita.
Tulevikuvaade: nutikad autod ja pidev monitooring
Autoülevaatuse nõuete karmistumine lähiajal ei ole lihtsalt ühekordne riiklik hirmutamiskampaania, vaid see on väga oluline ja vajalik osa laiemast ülemaailmsest transpordisektori pikaajalisest arengust. Autotehnoloogia ülikiire arenguga liigume me vääramatult ja kindlalt suunas, kus tulevikus ei pruugi sõiduki tehniline ülevaatus tähendada enam pelgalt ja ainuüksi kord aastas või kahe tagant füüsiliselt ülevaatuspunkti sõitmist ja rullikutel testimist. Üha enam uusi tehasest väljuvaid sõidukeid on pidevalt 4G või 5G võrkude kaudu ühendatud internetti ning edastavad autotootjatele ja ametlikele hoolduskeskustele igapäevaselt ja reaalajas anonüümseid andmeid oma tehnilise seisukorra, kulumise ja tekkivate vigade kohta.
See nutikas ja pilvepõhine monitooring võimaldab digitaalselt täpselt tuvastada mehaaniliselt kuluvaid osi ja elektroonilisi rikkeid ammu enne seda, kui need detailid reaalselt maanteel purunevad ja hakkavad otseselt ning vahetult mõjutama liiklusohutust või meie ühist looduskeskkonda. Autotööstuse seadusandlus peab aga paratamatult selle meeletu kiirusega areneva uue tehnoloogiaga kogu aeg sammu pidama. Mida targemaks muutuvad meie igapäevased autod oma kümnete sensoritega, seda keerukamaks peavad muutuma ka riiklikud ametlikud kontrollimehhanismid, et absoluutselt välistada tarkvaralistesse süsteemidesse sissemurdmisi, odomeetri kerimist ja turvasensorite manipuleerimist pahatahtlike isikute või küberkurjategijate poolt.
Samuti hakkab lähitulevikus tehnoülevaatuse maailmas järjest suuremat ja olulisemat rolli mängima väga populaarsete elektri- ja pistikhübriidautode kõrgepingeakude füüsilise seisukorra, degradeerumise (SOH ehk State of Health) ja ohutuse objektiivne hindamine. Nimelt kujutab vigane või mikrokahjustusega kõrgepingeaku endast äärmiselt suurt ja rasket tuleohtu, mida on tavaliste päästevahenditega väga keeruline kustutada. Uued ranged reeglid panevad autoomanikele üha suurema moraalse ja seadusliku kohustuse jälgida aktiivselt oma nutika sõiduki teavitusi ning hooldada autot regulaarselt sertifitseeritud spetsialistide juures, mitte oodata pimesi ja lootusrikkalt viimase hetkeni enne tehnoülevaatuse kehtivuse tähtaja kukkumist. Teadlik, haritud ja vastutustundlik autojuht hoolitseb oma sõiduki mehaanilise ja digitaalse tervise eest pidevalt, sest ainult nii tagab tehniliselt laitmatult korras auto tõelise meelerahu ning turvalise, murevaba teekonna nii lühematel igapäevastel linnasõitudel kui ka pikkadel Euroopa puhkusereisidel pereliikmetega.
