Sügisesed ja talvised pimedad õhtud on Eesti autojuhtidele tõsiseks proovikiviks, kus nähtavus muutub liiklusohutuse kõige kriitilisemaks faktoriks. Statistika kohaselt juhtub suur osa rasketest liiklusõnnetustest just puuduliku valgustuse või piiratud nähtavuse tingimustes. Kuigi paljud autoomanikud pööravad tähelepanu rehvide vahetusele ja pidurite korrasolekule, jääb esitulede täpne seadistus teenimatult tahaplaanile. Tihti arvatakse ekslikult, et kui tuled põlevad, on nendega kõik korras. Tegelikkuses võib aga isegi millimeetri võrra paigast nihkunud valgusvihk vähendada juhi nägemisulatust kümnete meetrite võrra või, vastupidi, pimestada vastutulevaid sõidukeid ohtlikul määral. Korrektselt reguleeritud tuled ei ole pelgalt mugavusvarustus, vaid elutähtis süsteem, mis annab juhile need otsustavad sekundid ohu märkamiseks ja sellele reageerimiseks.
Miks on tulede õige asend kriitilise tähtsusega?
Tulede reguleerimise peamine eesmärk on saavutada optimaalne tasakaal kahe äärmuse vahel: maksimaalne võimalik nähtavusulatus juhile ilma teisi liiklejaid pimestamata. See on peenem füüsika, kui esmapilgul tundub. Autotulede valgusvihk on konstrueeritud asümmeetriliselt – see tähendab, et parempoolne serv valgustab teed kaugemale, et juht näeks paremini teeäärt, liiklusmärke ja võimalikke jalakäijaid või metsloomi. Vasak pool on aga madalam, et vältida vastutulijate silmade valgustamist.
Kui tuled on reguleeritud liiga madalale, lüheneb valgustatud ala drastiliselt. Sõites maanteekiirusel 90 km/h, läbib auto sekundis 25 meetrit. Kui lähituled näitavad normikohase 40–50 meetri asemel vaid 20 meetrit ette, on juhil takistuse märkamisel reageerimiseks aega vähem kui üks sekund. Sellises olukorras on otsasõidu vältimine praktiliselt võimatu.
Teisalt, kui tuled on reguleeritud liiga kõrgele, muutuvad need ohtlikuks relvaks vastutulijate vastu. Pimestatud juht kaotab hetkeks orientatsiooni ja võib kalduda vastassuunavööndisse või teelt välja. Samuti hajub liiga kõrgele suunatud valgusvihk udus või lumesajus, tekitades auto ette n-ö valge seina, mis muudab nähtavuse nullilähedaseks.
Kuidas aru saada, et esituled vajavad reguleerimist?
Tihti harjub autojuht oma sõiduki valgustusega järk-järgult ega taju probleemi enne, kui see muutub kriitiliseks. Siiski on olemas kindlad märgid, mis viitavad vajadusele külastada teenindust või kontrollida tulesid iseseisvalt:
- Vastutulijad vilgutavad tulesid: See on selgeim märk, et teie auto tuled on suunatud liiga kõrgele ja pimestavad teisi, isegi kui sõidate lähituledega.
- Teetähised ja märgid helendavad liiga kõrgelt: Kui märkate, et lähituled valgustavad puude latvu või liiklusmärke, mis asuvad kõrgel postide otsas, on valgusvihk paigast ära.
- Nähtavus on järsult vähenenud: Kui tunnete maanteel sõites ebakindlust ja peate pidevalt kiirust vähendama, sest “must auk” auto ees tundub liiga suur, on tuled tõenäoliselt liiga madalale vajunud.
- Valgusvihk on ebaühtlane: Seistes tasasel pinnal seina vastas, peaksid mõlema tule valgusvihud olema samal kõrgusel (või parem pool õige pisut kõrgemal teatud mustrite puhul). Kui üks tuli näitab “aeda” ja teine “auku”, on süsteem tasakaalust väljas.
Levinumad põhjused, miks valgusvihk paigast nihkub
Paljud juhid eeldavad, et kui tulesid pole keegi füüsiliselt kruvikeerajaga kruttinud, püsivad need paigal auto eluea lõpuni. See ei vasta tõele. Auto on pidevas liikumises ja vibratsioonis, mis mõjutab kõiki kinnitusdetaile.
Üks sagedasemaid põhjuseid tulede valeasendiks on pirnivahetus. Eriti halogeenpirnide puhul on väga lihtne paigaldada uus pirn pesasse kerge nurga all. Isegi mikroskoopiline nihe pirni hõõgniidi asukohas reflektori suhtes muudab valgusvihu fookust ja suunda märgatavalt. Odavad ja ebakvaliteetsed pirnid võivad juba tehasest tulla kõvera geomeetriaga, mistõttu ei olegi võimalik nendega korrektset valgusvihku saavutada.
Teine oluline faktor on vedrustuse ja kere seisukord. Aja jooksul vedrud ja amordid väsivad, auto tagaosa võib vajuda madalamale, mis tõstab automaatselt nina ja seega ka tuled ülespoole. Samuti võivad väiksemadki kokkupõrked (nt parklas stange vastu äärekivi sõitmine) põrutada tulede kinnitused või reguleerimismehhanismid paigast.
Erinevad tuletüübid ja nende reguleerimise eripärad
Tänapäeva autodel on kasutusel erinevad valgustustehnoloogiad, mille hooldusvajadused erinevad.
Halogeenid ja manuaalne regulaator
Enamikul vanematel ja lihtsamatel autodel on halogeentuled, mille kõrgust saab reguleerida salongis asuvast rullikust (tavaliselt numbritega 0, 1, 2, 3). Asend “0” on mõeldud juhile ja ühele kaassõitjale tühja pagasiruumiga. Kui auto on koormatud (reisijad tagaistmel või raske pagas), vajub tagaosa alla ja tuled tõusevad. Siis tuleb rullikut keerata suurema numbri peale, et tulesid mehaaniliselt allapoole suunata. Paljud juhid unustavad selle rulliku olemasolu või jätavad selle pärast koorma maha laadimist valesse asendisse.
Xenon ja LED tuled
Ksenoon- (HID) ja LED-tuledega autodel on seaduse järgi kohustuslik automaatne kõrgusregulaator. Andurid sildadel mõõdavad pidevalt auto kaldenurka ja servomootorid liigutavad tulesid vastavalt vajadusele üles-alla. Siiski on levinud müüt, et selliseid tulesid ei pea reguleerima. See on vale. Automaatika töötab teatud vahemikus, kuid tulede “nullpunkt” ehk baasasend tuleb paika panna mehhaaniliselt reguleerkruvide abil. Kui baasasend on vale, reguleerib automaatika tulesid valest lähtepunktist lähtuvalt.
Tulede kontrollimine kodustes tingimustes (nn seina meetod)
Kuigi kõige täpsema tulemuse annab teeninduses spetsiaalse optilise seadmega teostatud reguleerimine, saab esmast kontrolli ja hädapärast seadistust teha ka kodus. Selleks on vaja tasast horisontaalset maapinda ja vertikaalset seina (näiteks garaažiuks või hoone sein).
- Ettevalmistus: Sõitke auto ninaga võimalikult seina lähedale. Märkige seinale (nt teibiga) mõlema tule tsentri täpne asukoht (ristina). Kontrollige, et rehvirõhud oleksid normis ja pagasiruum tühi (või tavapärases seisus). Regulaator salongis peab olema asendis “0”.
- Positsioneerimine: Tagurdage autoga otsejoones seinast täpselt 10 meetri kaugusele.
- Mõõtmine: Lähitulede valgusvihu ülemine piir (lõikejoon) peaks seinal olema madalamal kui algselt märgitud tsentrid. Euroopa standardi järgi on tulede langusprotsent tavaliselt märgitud tule korpusele (nt 1,0% või 1,2%).
- Arvutamine: 1,0% langus tähendab 10 sentimeetrit 10 meetri kohta. Seega, kui auto on 10 meetri kaugusel, peaks valgusvihu horisontaalne piir olema 10 cm madalamal kui seinale märgitud tulede kõrgus. 1,2% puhul vastavalt 12 cm.
- Reguleerimine: Kui valgusjoon on kõrgemal või liiga madalal, tuleb avada kapott ja keerata tulede taga asuvaid reguleerkruvisid. Tavaliselt on igal tulel kaks kruvi: üks kõrguse ja teine külgsuuna jaoks.
Oluline on jälgida ka valgusvihu kuju. Euroopa asümmeetriline valgusvihk peab olema vasakult poolt horisontaalne ja paremalt poolt tõusma 15-kraadise nurga all ülespoole.
Tuleklaaside seisukord ja hooldus
Isegi ideaalselt reguleeritud tuled ei valgusta teed piisavalt, kui tuleklaasid on tuhmunud. Kaasaegsed autotuled on valmistatud polükarbonaadist (plastikust), mis on tundlik UV-kiirguse, teekemikaalide ja abrasiivse tolm suhtes. Aja jooksul muutub plast kollakaks ja matiks.
Tuhmunud klaas toimib difuusorina – see hajutab valgust valesti. Selle asemel, et suunata fokuseeritud vihk teele, hakkab tuli helendama igas suunas, pimestades vastutulijaid ja valgustades teed vaid ninaesisel. Tulede poleerimine ja lakkimine on tõhus viis taastada nende läbipaistvus ja seeläbi ka valgusviljakus. Samuti on oluline hoida tuled puhtana; isegi õhuke kiht pori võib neelata kuni 60% valgusest.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kui tihti peaks tulesid reguleerima?
Soovituslik on kontrollida tulede asendit vähemalt kord aastas, eelistatavalt sügisel enne pimeda aja saabumist. Samuti on see hädavajalik pärast igat pirnivahetust, avariid või esiosadetailide (stange, esipaneel) eemaldamist ja paigaldamist.
Kas ma võin panna halogeentulede sisse LED-pirnid parema nähtavuse saamiseks?
Üldjuhul ei ole see lubatud ega soovitatav. Halogeentule reflektor on disainitud kindla fookuspunktiga hõõgniidi jaoks. LED-pirn kiirgab valgust teise nurga all ja teisest punktist. Tulemuseks on sageli väga ere, kuid hajutatud valgus, mis pimestab teisi ja ei valgusta teed kaugemale. Erandiks on teatud sertifitseeritud LED-lahendused (nt Osram Night Breaker LED), mis on saanud tüübikinnituse konkreetsetele automudelitele.
Miks mu auto tuled näitavad ristteel pöörates küljele?
Kui teil on uuem auto, võib see olla varustatud kurvituled funktsiooniga (adaptive cornering lights). See on normaalne ja väga kasulik lisa, kus kas udutuled või spetsiaalsed lisasektsioonid süttivad rooli keeramisel, et valgustada kurvi sisekülge.
Kas ülevaatusel kontrollitakse tulede reguleeringut?
Jah, tehnoülevaatusel on see üks põhilisi kontrollpunkte. Valesti reguleeritud tuled on alus kordusülevaatuse määramiseks. Ülevaatuspunktid on sageli nõus kohapeal väikese tasu eest või tasuta tulesid paika keerama, kui mehhanismid on töökorras.
Sõitmine rasketes ilmastikuoludes
Tulede korrektne reguleerimine muutub eriti ilmekaks just vihma, udu ja lumesaju korral. Paljud juhid teevad vea, lülitades tihedas udus sisse kaugtuled, lootes näha kaugemale. Füüsika töötab siin aga vastu: kaugtuled suunavad valguse otse ja kõrgemale, valgustades veepiisku või lumehelbeid otse juhi vaateväljas. Tulemuseks on ere “sein”, millest pilk läbi ei tungi.
Õigesti seadistatud lähituled on suunatud laugema nurga all allapoole, valgustades teepinda udukihi all, kus nähtavus on tavaliselt veidi parem. See vähendab tagasipeegeldust ja silmade väsimust. Lisaks on oluline teada, millal kasutada udutulesid. Eesmised udutuled on mõeldud kasutamiseks ainult halva nähtavuse korral (udu, tihe sadu). Selge ilmaga pimedas sõites valgustavad need vaid auto esist maapinda väga eredalt, mis sunnib juhi silmapurke ahenema ja tegelikult halvendab kaugele nägemise võimet pimeduses. Seega on ohutu liiklemise valemiks kombinatsioon tehniliselt korras valgustusest ja juhi teadlikust käitumisest vastavalt oludele.
