Autopoleerimine on üks rahuldustpakkuvamaid tegevusi autohoolduses, mis suudab muuta tuhmunud ja kriimustatud värvkatte peegelsileda pinnaga meistriteoseks. Paljud autoomanikud otsustavad selle töö ette võtta kodustes tingimustes, et säästa raha professionaalsete teenuste arvelt ning nautida isetegemise rõõmu. Siiski on auto värvkate äärmiselt õrn ja keeruline süsteem, mis koosneb krundist, värvist ja lakikihist. Ilma piisavate teadmiste ja õige ettevalmistuseta võib heasoovlik katse auto välimust parandada lõppeda hoopis katastroofiga – alates püsivatest hologrammidest kuni lakikihi täieliku läbipõletamiseni. Alljärgnevalt vaatame süvitsi sisse levinumatesse vigadesse, mida algajad kodused poleerijad teevad, ja selgitame, kuidas neid vältida, et saavutada professionaalne tulemus.
Ebapiisav ettevalmistus ja pesu
Kõige kriitilisem viga tehakse sageli veel enne, kui poleerimismasin üldse vooluvõrku ühendatakse. Paljud usuvad ekslikult, et tavalisest šampoonipesust piisab enne poleerimist. Tegelikkuses on auto värvkattel palju silmale nähtamatut mustust, nagu pigi, lendrooste (metalliosakesed piduritest ja naastrehvidest) ning puuvaik.
Kui alustate poleerimist pinnal, mis ei ole täielikult puhas, korjab poleerimispadi need mikroskoopilised osakesed üles. Selle tulemusena hõõrute te neid osakesi suurel kiirusel vastu värvi, tekitades poleerimise asemel hoopis sügavamaid kriimustusi. See on võrreldav olukorraga, kus püüaksite põrandat pesta liivase lapiga.
Kuidas pinda õigesti ette valmistada?
Õige ettevalmistus koosneb mitmest etapist, mida ei tohi vahele jätta:
- Keemiline puhastus: Kasutage spetsiaalseid pigieemaldusvahendeid ja rauapuru eemaldajaid (iron remover), et lahustada värvile kinnitunud saaste.
- Saviklotsi (Clay Bar) kasutamine: Pärast keemilist puhastust tuleb pind üle käia autohoolduseks mõeldud saviga. See eemaldab viimasedki kareduse osakesed, mida pesu ei suutnud eemaldada. Te saate kontrollida pinna puhtust, libistades kätt läbi kilekoti üle auto värvi – kui tunnete karedust, ei ole pind poleerimiseks valmis.
Valed töötingimused: päike ja kuumus
Üks sagedasemaid algajate vigu on auto poleerimine otsese päikesevalguse käes või liiga kuumal pinnal. Poleerimispastad sisaldavad abrasiive ja libestusaineid (õlisid või vett). Kuumal pinnal aurustuvad libestusained liiga kiiresti, jättes alles vaid kuiva abrasiivi. See muudab poleerimise äärmiselt raskeks, pasta hakkab tolmama ja võib pinnale “kinoituda”, mida on hiljem väga raske eemaldada.
Lisaks muudab kuumus auto lakikihi pehmemaks, mis suurendab riski tekitada uusi kahjustusi või eemaldada liiga palju lakki. Ideaalne keskkond poleerimiseks on varjuline, jahe ja hästi valgustatud garaaž. Kui garaaži pole, valige pilvine ilm ja veenduge, et auto kere on puudutades jahe.
Plastik- ja kummidetailide katmata jätmine
Auto poleerimisel keskendutakse värvile, kuid sageli unustatakse ära, mis asub värvipinna vahetus läheduses – mustad plastikliistud, tihendid ja kummist detailid. Poleerimispasta, mis satub tekstuursele mustale plastikule, on üks tüütumaid probleeme, millega hiljem tegeleda. Pasta kuivab plastiku pooridesse ja jätab sinna valged, inetud plekid, mida on kuude viisi raske eemaldada.
Selle vältimiseks on olemas lihtne lahendus: kvaliteetne maalriteip. Enne töö alustamist kulutage 15–20 minutit, et teipida kinni kõik liistud, embleemid, ukselingid ja tihendid. See mitte ainult ei kaitse neid määrdumise eest, vaid võimaldab teil ka julgemalt servade lähedalt poleerida, kartmata, et pöörlev masin võiks kummitihendit vigastada.
Vale masina või ketta valik
Tänapäeval on turul peamiselt kahte tüüpi poleerimismasinaid: rotatsioonmasinad (rotary) ja ekstsentrilised masinad (dual action ehk DA). Suurim viga, mida algaja saab teha, on osta odav ja võimas rotatsioonmasin ilma eelneva kogemuseta. Rotatsioonmasin paneb ketta pöörlema vaid ümber ühe telje, mis tekitab palju kuumust ja omab suurt lõikevõimet. Kogenematu kätes põletab see väga kiiresti lakikihi läbi (eriti servadest) või jätab pinnale inetud hologrammid.
Koduseks kasutajaks on tungivalt soovitatav ekstsentriline poleerimismasin. See masin paneb ketta samaaegselt pöörlema ja vibreerima (orbiitliikumine), mis hajutab kuumust ja vähendab drastiliselt riski värvi kahjustada. See on ohutum, andestavam ja tänapäevase tehnoloogiaga piisavalt võimas, et eemaldada enamik kriime.
Poleerimispatjade ja pastade ebakõla
Samuti on oluline mõista, et “üks padi ja üks pasta” lähenemine ei toimi. Tugevaid kriime ei saa eemaldada pehme viimistluspadjaga ja läiget ei saa viimistleda kareda lõikepadjaga. Levinud viga on agressiivse pasta kasutamine pehmel padjal (ei anna tulemust) või viimistluspasta kasutamine kõval padjal (võib jätta pinnale uduse jälje).
Liiga suure ala korraga töötlemine
Kannatamatus on poleerija vaenlane. Sageli üritatakse tööga kiiremini ühele poole saada, kattes pastaga pool kapotti korraga ja proovides seda ühe hooga poleerida. See on suur viga. Poleerimispasta on loodud töötama kindla tsükli vältel, kus abrasiivid lagunevad ja teevad oma tööd. Kui ala on liiga suur, ei suuda masin pastat ühtlaselt töödelda, pasta kuivab ära enne tsüklit lõppu ja tulemus jääb ebaühtlane.
Õige tööala suurus on umbes 40×40 cm või 60×60 cm (umbes 4-6 korda padja suurus). Töötage see ala rahulikult läbi, tehes kattuvate liigutustega “malelaua” mustrit (horisontaalselt ja seejärel vertikaalselt), kuni pasta muutub läbipaistvaks.
Tulemuste kontrollimata jätmine ja õlide peitmine
Paljud poleerimispastad sisaldavad rohkelt õlisid, mis täidavad kriimustusi ajutiselt, selle asemel et neid eemaldada. Kohe pärast poleerimist võib pind tunduda veatu, kuid pärast paari pesu tulevad kriimud “tagasi”. Tegelikult ei tulnud need tagasi – need ei kadunudki kunagi, vaid olid peidetud pasta jääkide alla.
Selle vältimiseks tuleb pärast iga paneeli poleerimist kasutada spetsiaalset kontrollvahendit või lahjendatud isopropüülalkoholi (IPA) lahust. Pihustage seda pinnale ja pühkige puhta mikrofiiberlapiga kuivaks. See eemaldab kõik õlid ja paljastab värvkatte tegeliku seisukorra. Alles siis näete, kas kriimud on tõesti eemaldatud või vajab pind veel töötlemist.
Korduma kippuvad küsimused
Kas ma saan poleerimisega eemaldada kõik kriimustused?
Ei, mitte kõiki. Rusikareegel on järgmine: kui te tunnete kriimu oma küünega (küüs jääb kriimu taha kinni), on see tõenäoliselt liiga sügav, et seda ainult poleerimisega täielikult eemaldada. Sellised kriimud on läbistanud lakikihi ja ulatuvad värvi või krundini. Poleerimine võib nende välimust parandada, muutes servad ümaramaks, kuid täielikuks eemaldamiseks oleks vaja värviparandust.
Kui tihti tohib autot poleerida?
Poleerimine on abrasiivne protsess, mis eemaldab mikroskoopilise kihi lakki. Auto lakk on piiratud paksusega. Seetõttu ei tohiks autot sügavpoleerida liiga tihti. Üldine soovitus on teha kerge läigestav poleerimine kord aastas või kahe aasta tagant, sõltuvalt auto kasutusest ja pesuharjumustest. Vältige agressiivset lõikepoleerimist, kui selleks pole otsest vajadust.
Kas pärast poleerimist on vahatamine kohustuslik?
Jah, see on äärmiselt oluline. Poleerimine puhastab värvi sügavuti ja eemaldab igasuguse varasema kaitsekihi, jättes laki “alasti” ja kaitsetuks UV-kiirguse, lindude väljaheidete ja teedel oleva keemia eest. Pärast poleerimist tuleb pind alati katta autovaha, hermeetiku (sealant) või keraamilise kaitsega.
Miks jäävad pinnale peale poleerimist “hologrammid”?
Hologrammid ehk valguse käes sillerdavad jäljed tekivad tavaliselt kahel põhjusel: kas on kasutatud rotatsioonmasinat vale tehnikaga või pole viimistlusetappi korralikult lõpetatud. Sageli on põhjuseks liiga kareda padja/pasta kombinatsioon, millele ei järgnenud peenemat viimistlust, või poleerimismasina liiga kiire liigutamine.
Värvkatte pikaajaline säilitamine
Kui olete vältinud kõiki eelnevaid vigu ja saavutanud oma autol kauni ja sügava läike, on töö kõige raskem osa tehtud. Kuid töö ei lõpe garaažist väljasõiduga. Saavutatud tulemuse hoidmine on sama oluline kui poleerimine ise. Suurim viga, mida värskelt poleeritud auto omanik teha saab, on naasta halbade pesuharjumuste juurde.
Unustage automaatpesulad (eriti harjapesulad), mis tekitavad teie vaevaliselt taastatud pinnale uued kriimud loetud minutitega. Kasutage edaspidi vaid kvaliteetset käsipesu meetodit, eelistatavalt kahe ämbri süsteemi (üks pesuveele, teine loputusveele) ja kvaliteetset mikrofiibrist pesukinnast. Samuti tasub regulaarselt uuendada vahakihti või kasutada kiirvahasid pesude vahel, et kaitsekiht püsiks tugev. Õige hooldusega võib kodune poleerimine püsida kaunina aastaid, pakkudes teile iga kord auto poole vaadates rahulolu hästi tehtud tööst.
