Olukord, kus auto lakkab keset teed töötamast, on iga autojuhi õudusunenägu. Esimene instinkt on sageli haarata telefon, helistada sõbrale ja paluda tal auto nööri otsas lähimasse remonditöökotta vedada. See tundub kiire ja odav lahendus, kuid paljud juhid ei tea, et vale pukseerimine võib tekitada autole tuhandetes eurodes lisakahju. Pukseerimine ei ole lihtsalt ühe sõiduki sidumine teise külge; see on tehniliselt ja juriidiliselt reguleeritud protsess, mis nõuab teadmisi auto ehitusest, liiklusseadusest ja õigetest sõiduvõtetest. Teadmatusest tehtud vead võivad rikkuda käigukasti, elektroonika või põhjustada liiklusohtliku olukorra, mis lõppeb avariiga.
Automaatkäigukastiga auto pukseerimine – suurim riskirühm
Üks levinumaid ja kulukamaid vigu tehakse automaatkäigukastiga autode pukseerimisel. Kui manuaalkäigukasti puhul piisab käigu väljavõtmisest, siis automaatkasti ehitus on tunduvalt keerulisem. Automaatkäigukasti õlitus toimub tavaliselt ainult siis, kui mootor töötab. Kui mootor seisab, kuid rattad veerevad, pöörlevad käigukasti väljundvõll ja muud komponendid ilma piisava õlituseta.
See põhjustab hõõrdumist ja ülekuumenemist, mis võib käigukasti loetud kilomeetritega täielikult hävitada. Kuigi paljudel autodel on olemas “Neutral” (N) asend, ei taga see pikaajalist ohutut pukseerimist. Üldine rusikareegel, mida sageli nimetatakse “50/50 reegliks”, lubab automaatkastiga autot pukseerida maksimaalselt 50 kilomeetrit tunnis ja mitte kaugemale kui 50 kilomeetrit. Siiski on paljude kaasaegsete autode puhul tootja selle täielikult keelanud. Enne automaatkäigukastiga auto nööri otsa võtmist on hädavajalik lugeda sõiduki käsiraamatut – vastasel juhul võib säästetud puksiiriraha kuluda uue käigukasti ostuks.
Elektriautode ja hübriidide eripärad
Veelgi kriitilisem on olukord elektriautode ja hübriidsõidukitega. Enamikku elektriautosid ei tohi üldse pukseerida nii, et rattad puutuvad vastu maapinda. Põhjus peitub elektrimootori ehituses: kui rattad pöörlevad, töötab mootor generaatorina ja toodab elektrit.
Kuna auto süsteemid on välja lülitatud või rikkis, ei ole toodetud energial kuhugi minna. See võib põhjustada inverteri või akupaki ülekuumenemist ja isegi tulekahju. Lisaks on paljudel elektriautodel automaatne parkimislukk, mis aktiveerub, kui toide kaob, muutes rataste ringikäimise võimatuks ilma spetsiaalseid hooldusrežiime aktiveerimata. Elektriauto puhul on peaaegu alati ainuõige lahendus treiler või platvormpuksiir, mis tõstab kõik rattad maast lahti.
Nelikveolised autod ja diferentsiaalide kahjustamine
Nelikveolised (4WD/AWD) sõidukid vajavad samuti erilist tähelepanu. Kui pukseerida nelikveolist autot nii, et üks sild on tõstetud (näiteks puksiirauto nn “prillide” peal) ja teine veereb maas, tekib olukord, kus auto keskdiferentsiaal või viskosidur püüab kompenseerida pöörlemiskiiruste erinevust esi- ja tagasilla vahel.
Pikaajalisel pukseerimisel kuumeneb see mehhanism üle ja puruneb. Mõningaid nelikveolisi autosid tohib pukseerida, kui vahekast on lülitatud neutraalasendisse, kuid paljudel kaasaegsetel linnamaasturitel (nn *part-time* nelikvedu või *Haldex*-tüüpi süsteemid) sellist võimalust ei ole. Ka siin kehtib reegel: kui kahtled, telli platvormpuksiir. Vale otsus võib viia kogu nelikveosüsteemi remondini.
Vale varustus ja kinnituspunktid
Isegi kui autot on tehniliselt lubatud pukseerida, tehakse sageli vigu varustuse valikul ja kinnitamisel. Kõige tavalisem viga on ebakvaliteetse või liiga lühikese pukseerimisköie kasutamine. Liiklusseadus nõuab, et painduva ühenduslüli (köie) pikkus peab olema 5–8 meetrit. Liiga lühike köis ei jäta pukseeritavale juhile reageerimisaega pidurdamiseks, liiga pikk köis aga võib lohiseda vastu maad ja rataste alla jääda.
Peamised vead varustusega:
- Vale kinnituskoht: Köis seotakse õõtshoova, stabilisaatorivarda või kaitseraua külge. Need detailid ei ole mõeldud taluma tõmbejõudu ja võivad puruneda, rikkudes auto veermiku või kere. Kasutada tuleb ainult selleks ettenähtud pukseerimissilmust (konksu), mis keeratakse stanges olevasse pessa.
- Metallist konksude purunemine: Odavate köite metallkonksud võivad suure pinge all puruneda ja lennata nagu mürsud, purustades klaase või vigastades inimesi. Soovitatav on kasutada pehmeid seekleid või spetsiaalseid sõlmi.
- Jäik ühenduslüli puudumine: Kui pukseeritava auto pidurid ei tööta tõhusalt (näiteks mootori seiskumisel ei tööta pidurivõimendi), on köiega pukseerimine äärmiselt ohtlik. Sellisel juhul tohib kasutada vaid jäika ühenduslüli (tiislit), mis ei lase autodel kokku põrkada.
Ohtlikud sõiduvõtted ja kommunikatsioonipuudus
Pukseerimine on meeskonnatöö. Üks suurimaid vigu on eelneva kokkuleppe puudumine juhtide vahel. Kuidas antakse märku peatumisest? Millist marsruuti kasutatakse?
Tüüpiline viga on liiga järsk paigaltvõtt. Pukseeriv auto peab liikuma hakkama ülima sujuvusega, et köis pingule tõmmata, ja alles seejärel kiirendama. Järsk tõmme võib purustada köie või pukseerimissilmuse.
Samuti unustatakse, et seisva mootoriga autol ei tööta roolivõimendi ega pidurivõimendi. Roolimine on raske ja pidurdamiseks tuleb pedaali vajutada kordades tugevamini. Pukseeritav juht peab hoidma köie pidevalt pingul, pidurdades kergelt ka siis, kui eesolev auto vaid hoo maha võtab.
Tulede vale kasutamine
Paljud juhid lülitavad sisse ohutuled (avariituled) mõlemal autol. See on viga. Kui pukseeritaval autol vilguvad ohutuled, ei ole kaasliiklejatel võimalik näha, kui see auto kavatseb pöörata või rida vahetada. Liiklusseadus näeb ette, et ohutuled peavad põlema pukseeritaval (rikkis) sõidukil või tuleb kasutada ohukolmnurka auto tagaosas. Pukseeriv auto kasutab tavalisi sõidutulesid ja näitab suunatulesid, mida peaks võimalusel dubleerima ka pukseeritav auto.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas kiirteel tohib autot pukseerida?
Jah, kuid piirangutega. Kiirteel tohib pukseerida vaid kuni lähima mahasõidukohani. Pikaajaline pukseerimine kiirteel on ohtlik suure kiiruste erinevuse tõttu teiste liiklejatega.
Milline on lubatud suurim kiirus pukseerimisel?
Eesti liiklusseaduse kohaselt on pukseerimisel suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. See kehtib nii asulas kui ka maanteel. See piirang on kehtestatud reaktsiooniaja ja ohutuse tagamiseks.
Kas pukseerimiseks on vaja eraldi juhiluba?
Ei, tavalise B-kategooria juhiloaga tohib pukseerida teist B-kategooria sõidukit. Küll aga peab pukseeriva auto juht omama vastava kategooria juhtimisõigust ja pukseeritava auto roolis peab olema juhtimisõigusega isik (välja arvatud jäiga ühenduslüli puhul, kui auto roolimine on tagatud pukseeriva auto liikumisega).
Mida teha, kui pukseerimissilmus on kadunud?
Kui autol puudub statsionaarne konks ja keeratav silmus on kadunud (see asub tavaliselt pagasiruumi põranda all tööriistakomplektis), ei tohi köit suvaliste detailide külge siduda. Sellisel juhul on ainus ohutu valik kutsuda puksiirauto, mis tõstab sõiduki peale ratastest või kasutab spetsiaalseid rakiseid.
Ennetus ja ettevalmistus: kuidas vältida halvimat
Kuigi teadmised õigest pukseerimisest on vajalikud, on parim lahendus olukord, kus neid vaja ei lähe või kus protsess on usaldatud professionaalidele. Autoomanikuna on kasulik üle vaadata oma kindlustuspoliis. Paljud kaskokindlustuse paketid ja isegi mõned laiendatud liikluskindlustused sisaldavad tasuta autoabi teenust, mis katab puksiirauto kulud. See on sageli kõige kindlam viis vältida tehnilisi vigu, mis tekivad teadmatusest ise pukseerides.
Samuti tasub autos hoida kvaliteetset ja sertifitseeritud pukseerimisköit, mitte odavat tanklaköit, mis esimesel tõmbel puruneb. Kontrolli regulaarselt, kas sinu auto pukseerimissilmus on alles ja kas see keermestub korralikult oma pessa – rooste ja mustus võivad aastatega pesa ummistada.
Lõpetuseks, kui oled sunnitud autot ise pukseerima, suhtu sellesse täie tõsidusega. Ära häbene liigelda aeglaselt, lepi teise juhiga kokku kindlad käemärgid ja pea meeles, et säästetud puksiiriraha ei kaalu kunagi üles riski rikkuda auto käigukast või põhjustada liiklusõnnetus. Teadlik tegutsemine hoiab nii sinu närve, rahakotti kui ka teisi liiklejaid.
