Eestimaa talv on autodele armutu katsumus, mis paneb proovile nii sõiduki tehnilise vastupidavuse kui ka kere seisukorra. Kui madalad temperatuurid ja libedad teed on juhile tuntavad ohud, siis sõiduki suurim vaenlane – korrosioon – tegutseb sageli märkamatult, kuni kahjustused on muutunud juba pöördumatuks. Meie kliimavöötmes kasutatavad libedustõrjevahendid, eelkõige kloriidid ja soolasegud, moodustavad koos niiskusega agressiivse keemilise keskkonna, mis ründab auto metallpindu halastamatult. Seetõttu ei ole korrosioonitõrje pelgalt iluravi, vaid kriitilise tähtsusega hooldusprotseduur, mis pikendab auto eluiga ja tagab selle turvalisuse. Paljud autoomanikud avastavad rooste alles siis, kui ülevaatuspunktis juhitakse tähelepanu läbivale augule karbis või kui tiivakaarelt hakkab värv mullitama, kuid tegelikult on võimalik seda protsessi ennetada ja kontrolli all hoida.
Miks maanteesoolad ja niiskus on autole nii ohtlikud?
Et mõista korrosioonitõrje vajalikkust, tuleb esmalt aru saada, mis toimub auto kerega talvisel perioodil. Rooste ehk raudoksiid tekib raua, hapniku ja vee reaktsioonil. See on loomulik protsess, kuid talvistes tingimustes kiireneb see drastiliselt. Põhjuseks on teedele puistatavad kemikaalid – naatriumkloriid ja kaltsiumkloriid. Need soolad alandavad vee külmumistemperatuuri, hoides teed märjana ka miinuskraadide juures. Tekkiv soolalahus on suurepärane elektrolüüt, mis kiirendab elektrokeemilist korrosiooni kordades.
Eriti ohtlikuks muudab olukorra see, et soolalahus ei jää vaid auto välispinnale. Pöörlevad rattad paiskavad selle peene uduna kõikjale: rattakoobastesse, põhja alla, uste vahele ja mis kõige hullem – auto konstruktsiooni suletud õõnsustesse. Kui vesi võib aja jooksul ära aurata, siis soolad jäävad pindadele ning imavad endasse õhuniiskust, hoides metalli pidevalt märjana ja korrosioonile vastuvõtlikuna. See tähendab, et auto võib roostetada aktiivselt ka kuivas garaažis, kui seda pole eelnevalt soolast puhtaks pestud.
Kriitilised piirkonnad, mis vajavad enim tähelepanu
Korrosioon ei ründa autot ühtlaselt. On teatud piirkonnad, mis on oma asukoha või konstruktsiooni tõttu suuremas ohus. Enne talve tuleks erilist tähelepanu pöörata järgmistele tsoonidele:
- Põhjaalune ja raamid: Need puutuvad kõige vahetumalt kokku teedelt paiskuva soola, kivide ja niiskusega. Kivitäkked vigastavad tehase kaitsekihti, avades tee roostele.
- Rattakoopad: Pidev “liivaprits” rataste alt kulutab kaitsekihte. Lisaks koguneb koobaste servade taha pori ja sool, mis tekitab ideaalse haudepotile rooste tekkeks.
- Karbikud ja uste alumised ääred: Need on kohad, kuhu vesi ja sool tungivad sisse, kuid millel on sageli puudulik ventilatsioon ja äravool. Seestpoolt väljapoole roostetamine on just siin kõige levinum.
- Poolraamid ja sillatalad: Need on kandvad konstruktsioonid. Nende roostetamine ei ole vaid visuaalne probleem, vaid otsene oht liiklusturvalisusele, kuna materjali väsimine võib viia purunemiseni.
Erinevad korrosioonitõrje meetodid ja tehnoloogiad
Tänapäeval on turul saadaval mitmeid erinevaid lahendusi auto kaitsmiseks. Õige meetodi valik sõltub auto vanusest, seisukorrast ja omaniku eesmärkidest.
Bituumenipõhised mastiksid
See on traditsiooniline meetod, mida on kasutatud aastakümneid. Bituumenimastiks moodustab auto põhjale paksu, kummija kihi, mis kaitseb hästi mehaaniliste vigastuste ehk kivitäkete eest. See toimib ka hea mürasummutajana. Selle meetodi miinuseks on aga see, et kui kiht saab vigastada või praguneb vananedes, pääseb niiskus selle alla. Kuna kiht on paks ja õhukindel, ei kuiva niiskus välja ja rooste areneb märkamatult edasi. Seetõttu sobib see meetod pigem uutele ja täiesti roostevabadele autodele.
Õli- ja vahapõhised imbuvad ained
Kaasaegsem ja üha populaarsem lähenemine on kasutada vedelamaid, suure roomavusega õlisid ja vahasid (näiteks Krown tehnoloogia või sarnased tooted). Nende ainete eelis on võime tungida pragudesse, punktkeevituste vahele ja olemasoleva rooste sisse. Nad ei kuiva kõvaks koorikuks, vaid jäävad elastseks või poolvedelaks, tõrjudes niiskust metalli pinnalt eemale. See on parim lahendus kasutatud autodele, kus kerge pindmine rooste võib juba olemas olla. Aine peatab olemasoleva rooste leviku, takistades hapniku ligipääsu.
Kas uued autod vajavad lisakaitset?
Levinud on eksiarvamus, et uued autod on tehasest tulles meie kliima jaoks piisavalt kaitstud ja tsingitud kere ei roosteta. Reaalsus on paraku keerulisem. Autotootjad optimeerivad kulusid ja tehase korrosioonitõrje on sageli minimaalne, kattes vaid kõige kriitilisemad kohad või on tehtud robotite poolt viisil, mis jätab teatud nurgatagused katmata.
Tsingitud plekk on küll vastupidavam, kuid tsink on nn ohverdav metall. Soolases keskkonnas oksüdeerub tsink aja jooksul siiski ja kui kaitsekiht saab kivitäkke tõttu viga, algab raua korrosioon. Paljudel uutel automudelitel on põhja all plastkatted, mis loovad petliku turvatunde. Plastkatete alla koguneb peenike liiv ja sool, mida on pesulas raske eemaldada. See tekitab katete all niiske kompressi, mis soodustab roostetamist varjatult. Seetõttu soovitavad eksperdid teha lisakorrosioonitõrje ka uutele sõidukitele kohe pärast ostmist, et säilitada nende väärtus.
Garaažis hoidmise paradoks talvel
Üks oluline aspekt, mida sõidukiomanikud sageli ei teadvusta, on garaaži mõju korrosioonile. Intuitiivselt tundub, et auto hoidmine soojas garaažis kaitseb seda. Kui aga soolane ja märg auto sõidab miinuskraadidest sooja (+10°C või rohkem) garaaži, toimub keemiline katastroof.
Keemiliste reaktsioonide kiirus sõltub temperatuurist. Iga 10 kraadi temperatuuri tõusu kiirendab reaktsiooni (antud juhul roostetamist) ligikaudu kaks korda. Õues paukudes külmas on vesi ja soolad külmunud olekus ning reaktsioon on väga aeglane. Soojas garaažis jää sulab ja soolalahus muutub üliaktiivseks. Kui autot garaažis ei kuivatata ega pesta regulaarselt, roostetab “garaažiauto” talvel kiiremini kui see, mis seisab lageda taeva all. Seetõttu on korrosioonitõrje kiht hädavajalik just neile, kes pargivad soojades parklates või garaažides.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kui tihti peaks korrosioonitõrjet tegema?
Sagedus sõltub valitud meetodist ja läbisõidust. Vedelamate õlipõhiste tõrjete puhul soovitatakse protseduuri korrata iga 18–24 kuu tagant, kuna aine kulub rataste alt paiskuva vee ja liivaga ajapikku maha. Paksemate bituumenmastiksite puhul võib intervall olla pikem (3–4 aastat), kuid on vajalik iga-aastane kontroll, et parandada võimalikud vigastused.
Kas roostetõrjet saab teha ka talvel või märja ilmaga?
Jah, saab. Professionaalsetes töökodades pestakse auto põhi esmalt survepesuga puhtaks ja kuivatatakse spetsiaalsete soojapuhuritega. Lisaks on paljud kaasaegsed korrosioonitõrjeained vett tõrjuvate omadustega – need on disainitud tungima läbi niiskuse otse metallipinnani. Seega ei pea ootama kuiva suvepäeva; kaitse paigaldamine on efektiivne aastaringselt.
Kas ma võin teha korrosioonitõrjet ise aerosoolpudelitega?
Isetegemine on võimalik, kuid harva sama tõhus kui professionaalne teenus. Aerosoolpudelid sobivad hästi väiksemateks parandusteks või ligipääsetavate kohtade töötlemiseks. Täieliku kaitse saavutamiseks on aga vaja ligipääsu auto alla (tõstukit), spetsiaalseid otsikuid, et pritsida ainet karpide ja uste sisse, ning kõrgsurvepumpa, mis pihustab aine peene uduna kõikidesse pragudesse. Kodustes tingimustes jäävad peidetud õõnsused sageli töötlemata.
Kas korrosioonitõrje haiseb?
Enamik korrosioonitõrjevahendeid omab spetsiifilist lõhna. Pärast töötlust võib auto salongis tunda olla kerget õli või lahusti lõhna paari päeva jooksul. See on normaalne ja kaob tuulutades. Mõned kaasaegsed tooted on madalama lõhnatasemega või lõhnastatud, et vähendada ebamugavust.
Kas roostes autot on mõtet veel töödelda?
Absoluutselt. See on üks suurimaid müüte, et roostes autot ei saa päästa. Spetsiaalsed inhibiitoritega õlid imbuvad roostesse, tõrjuvad sealt välja niiskuse ja peatavad protsessi edasise leviku. See ei taasta küll kadunud metalli ega kaota auke (need vajavad keevitust), kuid see pikendab oluliselt aega, mil auto on veel sõidukõlblik, ja aeglustab lagunemisprotsessi.
Sõiduki järelturuväärtuse säilitamine
Lisaks otsesele tehnilisele kasule on korrosioonitõrjel oluline roll auto rahalise väärtuse hoidmisel. Autoostjad on muutunud teadlikumaks ja põhjalikumaks. Kasutatud sõiduki ostmisel on kere seisukord sageli üks peamisi argumente hinnaläbirääkimistel. Sõiduk, millel on dokumenteeritud korrosioonitõrje ajalugu ja visuaalselt puhas, roostevaba kere, eristub turul selgelt konkurentidest.
Roostevaba auto müümine on tunduvalt lihtsam ja kiirem. Investeering, mis tehakse korrosioonitõrjesse – tavaliselt paarsada eurot iga paari aasta tagant – tasub end müügihetkel mitmekordselt ära, kuna välditakse hinna drastilist langust kereprobleemide tõttu. Samuti väldib omanik kulukaid keretöid ja keevitusteenuseid, mis on reeglina kordades kallimad kui ennetav hooldus. Seega on enne talve tehtud korrosioonitõrje majanduslikult kaalutletud otsus, mis pakub meelerahu ja kaitseb teie investeeringut karmide ilmastikuolude eest.
