Auto välimuse muutmine või värvkatte kaitsmine kilega on viimastel aastatel muutunud Eestis äärmiselt populaarseks, pakkudes alternatiivi kulukale ülevärvimisele. Ometi on paljud autoomanikud hinnapakkumisi küsides segaduses, miks kõiguvad summad mõnesajast eurost mitme tuhandeni. Sageli eeldatakse ekslikult, et kiletamine on lihtne kleepsu paigaldamine, kuid tegelikkuses on tegemist täppistööga, mille maksumus kujuneb paljude muutujate koosmõjul. Et mõista, millal on hind põhjendatud ja millal ülehinnatud, tuleb vaadata protsessi sisse ja mõista, mis täpselt moodustab lõpparve.
Materjali tüüp ja kvaliteet on hinna vundament
Esimene ja kõige olulisem tegur, mis hinda mõjutab, on valitud kile materjal. Turul on saadaval sadu erinevaid kilesid, kuid laias laastus jagunevad need kaheks: vinüülkiled (värvivahetus) ja polüuretaankiled (PPF ehk kivikaitse).
Vinüülkilesid kasutatakse peamiselt auto visuaalse ilme muutmiseks. Siin sõltub hind tootjast ja seeriast. Tipptootjad nagu 3M, Avery Dennison või Oracal pakuvad materjale, mis on vastupidavad, venivad hästi ja püsivad autol aastaid ilma pleekimata. Nende materjalide ruutmeetrihind on kõrgem, kuid see tagab, et kile ei hakka paari kuu pärast servadest lahti kooruma. Erivärvid, nagu kroom, süsinikkiu imitatsioon (carbon) või pärlmutterefektiga kiled, on tootmisprotsessi keerukuse tõttu alati kallimad kui tavalised läikivad või matid toonid.
Teisalt on olemas PPF (Paint Protection Film) ehk kivikaitsekile. See on läbipaistev (või värviline) ja tunduvalt paksem kui vinüül. PPF on mõeldud füüsiliseks kaitseks kriimustuste, kivitäkete ja teemoonutuste eest. Kuna polüuretaan on materjalina kallim ja selle paigaldamine nõuab teistsugust tehnikat (märgpaigaldus), on PPF-kiletamise hind tavaliselt 2-3 korda kõrgem kui lihtsa värvivahetuse puhul. Odava Hiina analoogi kasutamine võib siinkohal tunduda säästuna, kuid sellised kiled võivad aja jooksul kolletuda või liimijälgi värvile jätta, rikkudes auto väärtust.
Sõiduki suurus ja kerekuju keerukus
Loogiline on arvata, et väikese luukpära kiletamine on odavam kui suure maasturi oma, kuid suurus ei ole ainus määraja. Auto kere keerukus mängib tööaja arvestamisel kriitilist rolli. Mõne auto kerekujundus on sile ja sirge, teisel aga täis teravaid nurki, sügavaid õnarusi ja keerulisi stangesid.
Näiteks võib suure kaubiku kiletamine olla ruutmeetrihinna arvestuses soodsam kui sportauto kiletamine, sest kaubikul on suured siledad pinnad, mida on lihtne katta. Seevastu sportautodel on sageli keerukad aerodünaamilised elemendid, suured õhuvõtuavad ja järsud kumerused, mis nõuavad kile venitamisel ja kinnitamisel meistrilt ülimat täpsust. Mida rohkem on vaja kilet venitada ja “sisse töötada”, seda suurem on risk, et see võib hiljem lahti tulla, mistõttu nõuab see protsess rohkem aega ja kogemust.
Eeltöö ja demontaaž – varjatud ajakulu
Paljud kliendid ei tea, et kvaliteetne kiletamine eeldab auto osalist lahtivõtmist ehk demontaaži. Et tulemus jääks perfektne ja kile servad ei oleks näha, tuleb sageli eemaldada ukselingid, peeglid, tuled, logod, numbrimärgid ja mõnikord isegi stanged. See on töömahukas protsess, mis nõuab vastavaid tööriistu ja teadmisi, et mitte lõhkuda tüübleid ega rikkuda elektroonikat.
Lisaks demontaažile on kriitilise tähtsusega pinna puhastamine. Isegi kui auto tundub puhas, on selle värvkattel silmale nähtamatut pigi, vaha, õli ja muid saasteaineid. Enne kiletamist läbib auto mitmeastmelise keemilise puhastuse ja savitamise (clay bar). Kui see etapp tehakse lohakalt, ei nakku kile korralikult ja tulemus on ebakvaliteetne. Odavamad teenusepakkujad hoiavad sageli kokku just selle arvelt, kiletades “üle nurkade” ilma detaile eemaldamata, mis tähendab, et kile lõigatakse servast ja aja jooksul hakkab see sealt mustust koguma ning lahti tulema.
Kas kiletamine on investeeringuna tasuv?
Kui vaadata auto kiletamise hinda, mis võib kvaliteetse täiskiletamise puhul ulatuda 1500–3000 euroni (või rohkem PPF puhul), tekib õigustatud küsimus tasuvusest. Kas see on lihtsalt kulu või investeering? Vastus sõltub auto kasutusotstarbest ja omaniku plaanidest.
Originaalvärvi säilimine ja edasimüügiväärtus
Kõige tugevam argument kiletamise kasuks on originaalvärvi säilitamine. Erinevalt auto ülevärvimisest, mis on pöördumatu protsess ja võib tekitada järelturul kahtlusi avariilisuse osas, on kile eemaldatav. Kui otsustate auto 3–5 aasta pärast maha müüa, saate kile eemaldada ja alt tuleb välja värske, kriimustamata ja pleekimata värvkate. See tõstab auto turuväärtust märgatavalt, eriti kallimate sõidukite puhul. Ostjad hindavad kõrgelt “nagu uus” välimusega autot.
Odavam kui kvaliteetne värvimine
Kuigi kiletamine pole odav, on see siiski tunduvalt soodsam kui kvaliteetne täisvärvimine. Korralik värvimistöö, mis hõlmab eeltöid, kruntimist, värvimist ja lakkimist, võib maksta 4000–6000 eurot või enam. Kiletamine võimaldab muuta auto värvi murdosaga sellest hinnast, pakkudes samas võimalust eksperimenteerida toonidega, mida värvides oleks väga kallis või võimatu saavutada (nt harjatud metall või kroom).
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis autoomanikel seoses kiletamisega tekivad.
- Kui kaua kile autol vastu peab?
Kvaliteetne vinüülkile peab Eesti kliimas vastu keskmiselt 3–5 aastat, sõltuvalt hooldusest ja sellest, kas autot hoitakse garaažis. PPF kilede eluiga võib ulatuda 7–10 aastani. - Kas kiletamine rikub auto originaalvärvi?
Ei, kui kasutatakse kvaliteetseid materjale ja auto on tehasevärvi all. Odavad kiled võivad jätta tugevaid liimijälgi või eemaldamisel lakki kahjustada. Kui autot on varem ebakvaliteetselt värvitud, võib kile eemaldamisel värvi lahti tõmmata. - Kas kiletatud autot tohib pesulas pesta?
Jah, kuid eelistada tuleks käsipesu. Survepesuriga pestes tuleb hoida düüsi vähemalt 30–50 cm kaugusel ja vältida veejoa suunamist otse kile servadele. Automaatpesulad (eriti harjapesu) võivad kile pinda kiiremini kriimustada ja matistada, seega pole need soovitatavad. - Kas ma pean värvimuutuse registreerima Transpordiametis?
Jah, kui auto värv muutub kiletamise tulemusena oluliselt (näiteks mustast valgeks), tuleb teha kanne registreerimistunnistusele. See on lihtne protseduur, mis nõuab auto ette näitamist ja riigilõivu tasumist. PPF ehk läbipaistva kile puhul pole see vajalik. - Mis vahe on osalisel ja täiskiletamisel?
Täiskiletamine katab kõik värvitud välispinnad. Osaline kiletamine (näiteks “Chrome Delete” või katus) on mõeldud disainielemendina või kriitiliste kohtade (kapott, stange) kaitseks.
Õige teenusepakkuja valimine ja garantiitingimused
Lõppkokkuvõttes sõltub auto kiletamise edukus ja tasuvus suuresti sellest, kellel lasete töö teostada. Odavaim pakkumine on harva parim, sest madal hind saavutatakse tavaliselt kas odava materjali, kiirustatud töö või maksude optimeerimise arvelt. Ebakvaliteetne paigaldus võib tähendada, et kile servadest hakatakse nägema auto originaalvärvi, kile alla jäävad õhumullid või tolmukübemed ning lõikamisjäljed on nähtavad otse kerel.
Enne otsuse tegemist tasub kindlasti küsida teenusepakkujalt portfooliot tehtud töödest. Veelgi parem on näha mõnda tehtud tööd oma silmaga, pöörates tähelepanu just keerulistele kohtadele nagu ukselingid, peeglid ja nurgad. Samuti uurige garantii kohta. Usaldusväärne ettevõte annab garantii nii materjalile (tootjapoolne garantii) kui ka oma teostatud tööle (paigaldusgarantii), mis on tavaliselt 1–2 aastat. See annab kindlustunde, et kui kile peaks servast lahti lööma, parandatakse see tasuta.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et auto kiletamine tasub end ära eelkõige neile, kes soovivad oma sõidukit isikupärastada või kaitsta selle väärtust pikas perspektiivis. See on luksusteenus, mis nõuab professionaalsust. Õigesti valitud materjal ja meister tagavad, et auto näeb aastaid välja esinduslik ning investeeringu tasuvus avaldub nii igapäevases sõidurõõmus kui ka auto hilisemal müügil kõrgema hinna näol.
