Kaasaegsete diiselautode omanikud puutuvad varem või hiljem kokku olukorraga, kus armatuurlauale ilmub spetsiifiline hoiatustuli, mis annab märku heitgaaside puhastussüsteemi vajadustest. Paljudele autojuhtidele, eriti neile, kes on alles hiljuti soetanud uuema põlvkonna Euro 6 heitmenormidele vastava diiselmootoriga sõiduki, võib see ootamatult süttiv või vilkuv tuluke tekitada alguses segadust, küsimusi või isegi kerget paanikat. Aastakümneid tagasi olid diiselmootorid tuntud oma tahmase väljalaske poolest, kuid tänapäevane autotööstus on teinud tohutu hüppe edasi ning saavutanud olukorra, kus summutist väljuv õhk on kohati puhtam kui linnatänaval hingatav õhk. See puhtus saavutatakse aga keeruliste ja nutikate süsteemide abil, mis vajavad regulaarset tähelepanu. Tõsiasi on see, et antud hoiatustule näol on tegemist täiesti normaalse ja ootuspärase sõiduki hooldusvajadusega, mis ei viita otseselt auto rikkele, vaid pigem süsteemi elutervele toimimisele. Kui vastav teade ekraanile ilmub, on auto pardaarvuti lihtsalt tuvastanud, et heitgaaside töötlemiseks vajaliku lisaaine varu hakkab tasapisi ammenduma ning juhil on saabunud aeg tegutseda, et tagada sõiduki tõrgeteta edasiliikumine. Oluline on mõista, et kuigi esialgne teavitus jätab reageerimiseks piisavalt aega ning lubab muretult veel sadu kilomeetreid läbida, ei tohi seda märguannet mingil juhul lõputult eirata. Järgnevalt vaatamegi väga detailselt ja põhjalikult läbi, mida see spetsiifiline heitgaaside puhastussüsteem endast tegelikult kujutab, kuidas auto armatuuris kuvatavatele hoiatusteadetele õigesti ja turvaliselt reageerida ning milliseid ennetavaid samme astuda, et vältida hilisemaid ülimalt kulukaid remondiarveid või piinlikku olukorda, kus auto lihtsalt keeldub tee ääres käivitumast.
Mis on AdBlue ja miks see on tänapäeva diiselautodele eluliselt vajalik?
AdBlue on ülemaailmselt tuntud ja registreeritud kaubamärk, mis tähistab spetsiaalset, äärmiselt puhta koostisega vesilahust, mida kasutatakse eranditult uuemate diiselmootorite heitgaaside järeltöötluses. See spetsiifiline vedelik koosneb rangelt paika pandud valemi alusel täpselt 32,5 protsendist kõrge puhtusastmega karbamiidist (ehk uureast) ja 67,5 protsendist demineraliseeritud veest. Erinevalt laialt levinud eksiarvamusest ei ole tegemist kütuselisandiga, mis valatakse otse diislipaaki kütuse sisse, ega ka õlilisandiga. Sõidukil on selle vedeliku jaoks konstrueeritud täiesti eraldiseisev süsteem, oma isiklik paak, pump, torustik ja pihustid. AdBlue on täiesti asendamatu ja keskne komponent SCR (Selective Catalytic Reduction ehk selektiivne katalüütiline reduktsioon) tehnoloogias, mis on inseneride poolt loodud spetsiaalselt tervisele kahjulike lämmastikoksiidide (NOx) heitkoguste drastiliseks vähendamiseks atmosfääris.
Kuidas see keemiline protsess aga täpsemalt auto all toimub? Kui diiselmootor töötab ja toodab heitgaase, pihustatakse AdBlue vedelikku äärmiselt täpsetes ja mikroskoopilistes kogustes otse tulikuumadesse heitgaasidesse vahetult enne seda, kui need jõuavad spetsiaalsesse SCR-katalüsaatorisse. Kõrge temperatuuri mõjul aurustub vesi kiiresti ning karbamiid laguneb ammoniaagiks ja süsinikdioksiidiks. Ammoniaak siseneb seejärel katalüsaatorisse, kus see reageerib tugevalt mürgiste lämmastikoksiididega. Selle keerulise keemilise reaktsiooni lõpptulemusena muudetakse ohtlikud gaasid täiesti ohutuks, looduslikuks lämmastikuks ja tavaliseks veeauruks, mis lõpuks auto summutist nähtamatult väljuvad. Kuna Euroopa Liidu heitmenormid ja keskkonnanõuded on muutunud läbi aastate äärmiselt karmiks, on autotootjatel tänapäeval peaaegu võimatu neid seadusega kehtestatud piirnorme täita ilma SCR-tehnoloogiat kasutamata.
Mida tähendavad erinevad hoiatustuled ja pardaarvuti teated?
Kui süsteemi vedeliku tase hakkab langema, on auto disainitud andma sellest juhile märku mitmes erinevas ja järjest tõsisemaks muutuvas etapis. Need selged etapid on pardaarvutisse sisse programmeeritud eelkõige selleks, et hoiatada juhti varakult, jättes talle rohkelt aega ja võimalusi lähima sobiva tankla, autoteeninduse või varuosade kaupluse külastamiseks. Tuleb muidugi tähele panna, et hoiatuste graafiline disain, helisignaalid ja täpne sõnastus võivad automarkide ja mudelite lõikes kergelt erineda, kuid üldine süsteemi loogika jääb kõikidel tootjatel alati samaks.
- Esimene hoiatus (kollane või oranž tuli): See on kõige varajasem ja leebem meeldetuletus. Tavaliselt süttib vastav tuluke siis, kui paagis oleva vedelikukogusega on võimalik muretult läbida veel umbes 2000 kuni 2400 kilomeetrit. Armatuuri infoekraanile võib ilmuda teade “AdBlue level low”, “Top up AdBlue” või lihtsalt spetsiifiline heitgaasi sümbol. Selles faasis ei ole absoluutselt põhjust kiirustada ega paanikaks, kuid pikemat reisi planeerides tuleks kindlasti paagi täitmine oma tegemiste nimekirja lisada.
- Teine hoiatus (kollane tuli koos läbisõidu piiranguga): Kui juht otsustab esimest hoiatust ignoreerida ja jätkab sõitmist ning tase langeb kriitilisemale piirile (sageli aktiveerub see umbes 1000 või 800 kilomeetri juures), muutub hoiatussüsteem palju intensiivsemaks. Pardaarvuti hakkab armatuuris kuvama täpset järelejäänud lubatud kilomeetrite arvu. Iga reaalselt läbitud kilomeetriga väheneb see number halastamatult, andes juhile väga selgelt mõista, et olukord vajab nüüd peatset sekkumist. Mõned automargid lisavad siia juurde ka häiriva helisignaali iga kord, kui auto käivitatakse.
- Kolmas hoiatus (punane tuli ja mootori käivitustõkend): Kui juht laseb paagi täiesti tühjaks, kuvab auto armatuur eredat punast hoiatustuld ning infoekraanile ilmub range teade 0 km. See ei ole lihtsalt soovitus, vaid see tähendab, et mootori juhtplokk on rakendanud rangelt seadusega nõutud käivitustõkendi. Kui te selles olukorras mootori seiskate, ei ole starterit enam võimalik rakendada ega autot taaskäivitada enne, kui süsteemi on reaalselt lisatud nõutud miinimumkogus spetsiaalvedelikku. Sõidu pealt auto mootor ohu vältimiseks välja ei sure, kuid pärast süüte väljakeeramist on sõit läbi.
- Hoiatustuli koos mootori veatulega (Check Engine): Kui armatuuris süttib vedeliku tuli, aga pardaarvuti läbisõidu piirangut ei näita ning auto ei väida, et vedelik hakkaks lõppema, või kui lisaks süttib ka traditsiooniline kollane mootori veatuli, viitab see selgelt tehnilisele rikkele. Probleemiks võib olla vananenud ja rikkis NOx-andur, läbi põlenud pump, ummistunud ja kinni kiilunud pihusti, talvel purunenud torustik või isegi lihtsalt tarkvaraline suhtlusviga auto ajus. Sellisel juhul ei aita uue vedeliku lisamine mitte kuidagi ning auto tuleb esimesel võimalusel viia spetsialisti juurde diagnostikasse.
Kuidas ohutult ja õigesti uut vedelikku süsteemi lisada?
Selle olulise lisaaine lisamine ei ole oma olemuselt sugugi keerulisem kui klaasipesuvedeliku valamine, kuid see nõuab juhilt siiski veidi enam tähelepanu, teadmisi ja hoolsust, et vältida auto kallite pindade kahjustamist või enda riiete määrimist. Enne kui asute kapotti avama või kütuseluuki näppima, veenduge sajaprotsendiliselt, et olete ostnud või valinud õige toote. Vedelik peab vastama ülemaailmsele ISO 22241 standardile. Seda numbrit ja märgistust märkate alati iga vähegi kvaliteetse toote pakendil või tankuri sildil. Alljärgnevalt on toodud detailsed ja samm-sammult juhised, kuidas kogu täitmisprotsessi korrektselt läbi viia.
- Leia auto küljest õige täiteava: Enamikul uuematel sõiduautodel ja maasturitel asub süsteemi täiteava mugavalt kohe diislikütuse korgi kõrval, kütuseluugi all. See ava on peaaegu eranditult alati varustatud ereda sinise korgiga, millele on reljeefselt kirjutatud “AdBlue” või Ameerika turu autode puhul “DEF” (Diesel Exhaust Fluid). Mõnel veidi vanemal mudelil võib täiteava asuda aga hoopis pagasiruumis varuratta mati all või mõnikord ka kapoti all mootoriruumis. Kui te ei ole esimese hooga kindel, kus kork asub, konsulteerige kindlasti oma auto ametliku kasutusjuhendiga.
- Vali endale sobivaim täitmisviis: Vajalikku ainet saab lisada kas bensiinijaamas asuvast spetsiaalsest püstolist või ostes poest eelnevalt pakendatud plastkanistri. Tankla püstolist laadimine on tänapäeval eelistatuim, kuna see on tihti kordades mugavam, liitrihinnalt soodsam ja süsteem lülitab püstoli ise välja, kui paak täis saab. Kanistriga kallates on aga rangelt soovitatav kasutada komplektis olevat spetsiaalset valamisvoolikut või puhast lehtrit, et vältida loksumist.
- Ole valamise ajal äärmiselt ettevaatlik: Kuigi tegemist ei ole plahvatusohtliku, tuleohtliku ega otseselt mürgise ainega, on karbamiid oma olemuselt paljaste metallide ja auto värvkatte suhtes kergelt korrodeeriva toimega. Samuti jätab see aine kuivades kõikidele pindadele maha inetud valged kristallid, mida on hiljem raske eemaldada. Kui vedelikku satub kogemata auto värvkattele, rehvile või jalanõudele, tuleb see piirkond koheselt ja rohke puhta veega üle loputada.
- Lisa korraga piisav kogus: Kui auto süsteem on andnud hoiatuse ja paak on tühjenemas, tuleks lisada korraga vähemalt 3 kuni 5 liitrit vedelikku. Kui lisate liiga vähe (näiteks ainult ühe liitri või vähem), ei pruugi auto paagis olev tasemeandur seda väikest muutust registreerida ja kardetud käivitustõkend või hoiatustuli ei pruugi armatuurist kustuda. Keskmise moodsa sõiduauto paak mahutab olenevalt mudelist 10 kuni 25 liitrit.
- Oota kannatlikult enne käivitamist: See on üks olulisemaid samme, mida paljud juhid kiirustades unustavad. Pärast paagi täitmist ja korgi sulgemist lülitage auto süüde sisse, nii et armatuuri tuled süttivad, kuid ärge kohe starterit andke ega mootorit käivitage. Oodake umbes 30 sekundit kuni terve minut, et auto pardaarvuti jõuaks tasemeanduri uue info läbi töötada, uue taseme salvestada ja hoiatustule armatuurist lõplikult kustutada. Alles pärast tule kustumist käivitage auto mootor.
Levinumad vead, ohud ja väärarusaamad süsteemi hooldamisel
Ehkki kogu hooldusprotsess tundub paberil äärmiselt lihtne ja sirgjooneline, tehakse selle igapäevase hoolduse käigus siiski mitmeid kriitilisi vigu, mis võivad kiiresti viia lausa tuhandetesse eurodesse küündivate remondiarveteni. Kõige rängem, kulukam ja levinum viga, mida on üldse võimalik teha, on erinevate vedelike omavaheline segamini ajamine. Kui olete hajameelne ja valate valest korgist karbamiidilahust kogemata diislikütuse paaki, ärge mitte mingil juhul auto mootorit käivitage ega isegi auto süüdet sisse lülitage. Kuna tegemist on suures osas veega, mis absoluutselt ei sobi mootori kütusesüsteemi, hävitab see aine töötades väga kiiresti ja pöördumatult auto kõrgsurvepumba ning kõik kütusepihustid. Sellise õnnetuse korral tuleb auto koheselt puksiiriga spetsialiseeritud töökotta viia, kus kogu kütusepaak eemaldatakse, pestakse ja süsteem puhastatakse. Täpselt sama reegel kehtib ka vastupidi – isegi väike ekslik tilk diislikütust või õli sinise korgiga paagis rikub täielikult ära tundliku SCR-katalüsaatori ja pihustisüsteemi, mille asendamine on uuemate autode puhul teadaolevalt äärmiselt kallis lõbu.
Teine väga levinud ja tihti teadmatusest tulenev probleem on aegunud, musta või ebakvaliteetse vedeliku kasutamine. On oluline teada, et see toode ei säili kanistris igavesti. Selle optimaalne ja tehase poolt garanteeritud säilivusaeg on temperatuurist sõltuvalt üldjuhul 12 kuni 18 kuud. Kui vedelikku hoitakse otsese ja kuuma päikesevalguse käes, näiteks suvel auto pagasiruumis, või väga kõrgetel temperatuuridel laohoones, laguneb toimeaine keemiliselt palju kiiremini ning kogu vedelik kaotab oma efektiivsuse. Sellise vedeliku kasutamisel võib auto peagi näidata heitgaasisüsteemi viga. Samuti on ülimalt oluline hoida kogu täitevarustus, sealhulgas lehtrid ja kanistri avad, absoluutselt puhtana. Isegi imeväikesed tolmukübemed, liivaterad või muu mustus lehtris võivad pikas plaanis ummistada auto paagis asuva süsteemi tundliku filtri või väljalasketorus paikneva mikropihusti.
Küllalt sageli tehakse kahjuks ka seda viga, et auto pardaarvuti hoiatusteadetesse suhtutakse liiga kergekäeliselt, lükatakse täitmist muudkui edasi ja proovitakse sõna otseses mõttes viimase piirini ehk nullini sõita. See ei ole aga tehnika tervise seisukohalt sugugi nutikas teguviis. Kui paak lastakse täiesti kuivaks ja pumba torudesse satub õhk, või kui auto lülitub avariirežiimi ja rakendab käivitustõkendi, siis mõnel keerulisemal automargil ei pruugi enam piisata lihtsalt tankla külastamisest ja uue vedeliku valamisest. Sellises staadiumis auto nõuab süsteemi algseadistamiseks ja õhu välja pumpamiseks spetsiaalset töökoja diagnostikaseadet, mis tähendab kliendi jaoks taaskord tarbetut lisaaja ja raha kulu.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin autoga edasi sõita, kui pardaarvuti näitab, et paak on täiesti tühi?
Lühike ja konkreetne vastus on ei, te ei saa seda teha väga pikalt. Karmide keskkonnanõuete tõttu on eranditult kõik autotootjad seadusega kohustatud paigaldama süsteemi, mis aktiivselt takistab heitmenormide teadlikku rikkumist. Kui paak saab maanteel sõidu ajal täiesti tühjaks, ei seiska auto ohtliku liiklusolukorra vältimiseks koheselt töötavat mootorit ning te saate sõita oma planeeritud sihtkohta või lähimasse tanklasse. Küll aga sekkub mootori aju kohe pärast seda, kui te süüte välja keerate. Pärast väljalülitamist ei lase pardaarvuti teil mootorit enam mingi nipiga uuesti käivitada, kuni paaki on füüsiliselt lisatud tehase poolt nõutud miinimumkogus vedelikku.
Mis juhtub selle süsteemiga talvel, meie kliimas väga külmades tingimustes?
Kuna kõnealune toode koosneb peaaegu 70 protsendi ulatuses demineraliseeritud veest, on täiesti loogiline, et see hakkab füüsikaseaduste kohaselt külmuma, kui õhutemperatuur langeb alla -11 kraadi Celsiuse järgi. Autotootjad on aga meie põhjamaiselt karge kliimaga väga hästi arvestanud ning ehitanud sõidukite paakidesse, pumpadesse ja torustikesse spetsiaalsed ja võimsad soojenduselemendid. Kui käivitate auto krõbeda pakasega ja vedelik on paagis jääs, ei lähe süsteem katki. Mootori soojenedes soojendab süsteem spetsiaalsete küttekehade abil ka vedeliku kiiresti üles ja see toimib taas täiesti tavapäraselt. Küll aga ei soovitata hoida poolikut, avatud korgiga plastkanistrit talvel miinuskraadidega külmas garaažis või auto pagasiruumis, kuna pidev korduv külmumine ja ülessulamine võib pikapeale oluliselt langetada toote keemilist kvaliteeti.
Kui pikaks ajaks või mitmeks kilomeetriks jätkub ühest täispaagist?
Sellele küsimusele ei ole ühte universaalset vastust, sest kulu sõltub väga palju teie auto konkreetsest mudelist, mootori töömahust, paagi suurusest ja mis kõige olulisem – teie isiklikust sõidustiilist. Üldise reeglina ja keskmiselt on kulu umbes 1 kuni 2 liitrit iga 1000 läbitud kilomeetri kohta. Keskmise sõiduauto või maasturi 15-liitrise paagi puhul tähendab see praktikas seda, et ühe korraliku täitmisega saab muretult sõita lausa 10 000 kuni 15 000 kilomeetrit, mis paljudele juhtidele tähendab tankimist vaid kord aastas, tavaliselt korralise hoolduse käigus. Kui aga sõidate rasketes tingimustes, näiteks teete igapäevaselt ummikutes pidevat linnasõitu, veate rasket haagist või viljelete väga agressiivset sõidustiili, on mootori koormus ja heitgaaside kogus suurem ning ka lisaaine kulu on seeläbi märkimisväärselt kiirem.
Kas ma tohin hädaolukorras, kui õiget vedelikku pole käepärast, valada paaki puhast kraanivett?
Seda ei tohi te mitte mingil juhul ega mitte ühelgi tingimusel teha, isegi kui lähim tankla on kilomeetrite kaugusel. Kaasaegsed autod on äärmiselt targad ning süsteem on varustatud spetsiaalsete, väga tundlike NOx- ja kvaliteedianduritega, mis reaalajas analüüsivad pidevalt nii sissepritse efektiivsust kui ka paagis oleva vedeliku täpset keemilist koostist. Kui süsteem tuvastab, et karbamiidi asemel on paaki sattunud puhas vesi, süttib koheselt armatuuris mootori veatuli ning sõiduk läheb automaatselt avariirežiimi, mis piirab drastiliselt mootori võimsust ja kiirust. Veelgi hullem on aga see, et tavalises joogivees leiduv katlakivi, erinevad soolad ja mineraalid kahjustavad koheselt ja pöördumatult süsteemi kalleid komponente (näiteks ummistavad pihusti), mis toob hiljem kaasa vältimatu vajaduse need tuhandeid eurosid maksvad detailid täies mahus uute vastu vahetada.
Kas ma saan pardaarvuti hoiatustule ise ära kustutada standardse OBD2 diagnostikaseadmega?
Kui tuluke põleb seetõttu, et vedeliku tase on langenud, siis koodilugejast abi ei ole, sest süsteemi tasemeandur nõuab füüsiliselt uue vedeliku paaki lisamist. Diagnostikaseadmega ei saa tühja paaki täis valetada. Küll aga, kui vedelikku on lisatud piisavalt ja süsteemis esineb mingisugune tõrge (näiteks on ajus kinni jäänud vana veakood), on võimalik vastava nutiseadme või OBD2 skanneriga süsteemile taaskäivitus teha ning armatuuris põlev veatuli kustutada. Siiski tuleb meeles pidada, et kui tegemist on füüsilise rikkega, näiteks rikkis anduriga, süttib veatuli mõne kilomeetri läbimise järel uuesti.
Kuidas tagada diiselmootori pikk eluiga ja vältida ootamatuid kulusid
Tänapäevaste modernsete diiselautode keerukad heitgaaside puhastussüsteemid, sealhulgas eelnevalt põhjalikult kirjeldatud lahendused ning ka DPF (ehk diisli tahkete osakeste filter), nõuavad auto omanikult teatud spetsiifiliste ja tehnikat säästvate sõiduharjumuste kujundamist. Et kogu see peen elektroonika ja mehaanika töötaks laitmatult ja probleemivabalt pikki aastaid ning pidevalt süttivad hoiatustuled armatuuris ei muutuks teie igapäevaseks närvesöövaks peavaluks, on absoluutseks eelduseks korrapärane hooldus ja vaid kõrgeima kvaliteediga kontrollitud vedelike kasutamine. Väga mõistlik ja praktiline on varuda endale pikkadeks autoreisideks (eriti Euroopas reisides) alati kaasa väike, korgiga tihedalt suletav varukanister, eriti kui teate varakult, et ees ootab teekond piirkondadesse või maapiirkondadesse, kus kaasaegne tanklavõrgustik ei pruugi olla piisavalt tihe ja sobivate lisatarvikute saadavus on piiratud.
Samuti on äärmiselt oluline meeles pidada auto hingeelust seda fakti, et iga kaasaegne diiselmootor ja selle külge monteeritud järeltöötlussüsteemid vajavad oma korralikuks ja isepuhastuvaks toimimiseks kõrget ja optimaalset töötemperatuuri. Pidevad, igapäevased ja lühikesed linnasõidud marsruudil kodu-kool-pood-kodu ei lase aga mootoril ega selle väljalasketorustikul peaaegu kunagi saavutada puhastumiseks vajalikku kuumust. See viib pikas perspektiivis paratamatult liigse tahma ja põlemisjääkide ladestumiseni nii tahmafiltris kui ka tundlikus SCR-katalüsaatoris. Seetõttu on tehnika eluea pikendamise seisukohalt äärmiselt kasulik võtta vähemalt paar-kolm korda kuus ette veidi pikem ja tempokam maanteesõit. See annab auto ajule võimaluse käivitada ja edukalt lõpuni viia vajalikke automaatseid regeneratsiooniprotsesse ning aitab hoida ka kõik pihustid, andurid ja torustikud puhtana.
Lõpetuseks tuleks tarbijana alati jälgida poest ostetava vedeliku puhtust, pakendi terviklikkust ning veenduda enne ostu sooritamist, et valitud toode poleks juhuslikult oma säilivusaega ehk parim enne kuupäeva ületanud. Odavate, sageli ebakindla päritoluga ja sertifitseerimata karbamiidilahuste kasutamine paarikümne sendi kokkuhoiu eesmärgil võib osutuda tõsiseks karuteeneks. Saastunud, madala kontsentratsiooniga või lihtsalt ebakvaliteetne lahus rikub pika peale ära kallihinnalise doseerimispumba või ummistab heitgaasitorus oleva anduri. Kui suhtute oma auto armatuuri ilmuvatesse teadetesse tähelepanelikult, hooldate süsteemi korrektselt ja reageerite kõikidele hoiatustele alati õigeaegselt, olete teinud juba väga suure ja olulise sammu selle suunas, et teie tehnika teeniks teid truult ja usaldusväärselt veel sadu tuhandeid kilomeetreid, pakkudes teile seejuures muretut, dünaamilist ja tõeliselt keskkonnasäästlikku sõiduelamust aastaringselt.
